23.11.10 teisipäev 16 päev

Ärkasime kell 8.00 ja aega oli vähe, sest tuli minna ju reisile. Ruttu ruttu kiirustasime sööma, kuid aega jäi siiski väheks. 8.45 pidime olema sihtpunktis, kus meil paat väljub. Söömise lõpetasime kuskil 8.40 ja kõigil juba närv püsti,et hophophop nüüd. Niisiis jooksin ma tuppa enda asju haarama ja ruttu ruttu välja, et võtmed ära anda. Niisiis tuli meie juurde üks naine ja küsis, et kas meie lähme reisile. Mina kujutasin kogu aeg ette, et peame jälle kastiautosse istuma ja kuhugile sõitma, aga võta näpust, pidime hoopis veidi kõndima..umbes minut ja olime rannas, kus meid rühmitati ära ning pandi paadile. Jällegi oli palju erinevast rahvusest inimesi koos. Soomlasi, Inglasi, Singapurist keegi ja teisigi. Kõik olid meeletult toredad. Giidid olid vahvad ja kõik oli tipstops. Hakkas sõit kuhugile saarele, pole kindel, aga ühe saare nimi oli Hong Island( hong tähendab punast ), teise saare nimi oli Paradise Island ja rohkem pole meeles, mis saared me läbi käisime.  Esimesena hakkasime me snorgeldama kuskil kaljude juures, kus vee sügavus oli 4-5 meetrit. Põhja oli halvasti näha, aga kalu oli päris palju vee peal, sest kõik viskasid saia ja no ookeani kalad on alati maru näljased ju. Ka mulle anti saia ja üks giid kohe jälle minuga naljatas, et ma seda ära ei sööks..vastasin, et ma tahan, sest olen väga näljane. Ta puhkes naerma. ( kõige nõmedam selle vette minekuga oli see, et mul polnud ujukaid jalas, ja pidin kuskil paadi nurgas vahetama. Üpris ebamugav. ) Muidugi ma seda saia ära ei söönud, võtsin hoopis vette kaasa. Hakkasin vees viskama saia kaladele ja kõik kalad hakkasid siis minu poole ujuma, mis oli väga jube..olid mul mingi 5 cm kaugusel minust. Üks vahtis isegi otsa mulle. Huh..jube. Enam ma seda viga ei teinud, vaid hakkasin saia Karini suunas viskama. Karin pani kiljuma, sest kalad läksid kõik siis tema juurde. Ma sain sellise naeru maha panna, sest ma muudkui viskasin ja viskasin ja Karin oli hullumas. Siis kui Keithu vette tuli, viskasin ka tema poole ja ka tema oli hullumas. Mul oli taaskord nii naljakas. Kahjuks aga Keithu ei jäänud kauaks vette püsima, sest tal hakkasid jalad torkima ning ta ei saanud aru mis toimub. Karinil sammuti, aga mul mitte. Hiljem lugesin netist, et need mis torkisid Karinit ja Keitut olid meduusi tükikesed, mis pole ohtlikud aga ajavad torkima.  Kui snorgeldamine sai tehtud, tuli ette võtta sõit järgmisse kohta, mis oli Sinine laguuun. Seal lasti meid ujuma. Ning meie õnneks, polnu seal kalu ega muid veeelukaid. Sest igapäev kell 5 kaob sealt vesi ära. Veesügavus oli seal muidu 3 meetrit. Ujuda oli super, vesi oli küll soolane, aga ülihea oli. Vesi oli selline rohekas sinine, rohkem rohekas kui sinine. Hästi ilus. Me Kariniga kahekesi läksime, Keitu , Issi ning väikesed olid paadis nii kaua. Ujuda sai 10 minutit, sest pidime kihutama järgmisele saarele, Paradiisi saarele. Seal veidi snorgeldasime ja söötsime kalu, ujuda saime niisama ka. Järgmise saare nime ma eimäleta, kuid sinna viidi meid söömiseks ja need kes kayakiga sõitma ei läinud, need jäid saarele. Meie Keithuga ei tundud enam kayakiga sõitmisest huvi, mina sellepärast, et ei tahtnud seljavalu, Keitu lihtsalt ei viitsinud enam. Niikaua kui teised sõitsid siis kayakitega, meie keituga möllasime vees, snorgeldasime, otsisime teokarpe ja niisama tsillisime saarel. Üks taikas leidis veest meduusipojakese (ing. Jellyfish), mida me Keituga uurisime. Muidugi sain mina ka seal saarel olles mignise meduusitükikesega kõrvetada. Nõme tunne. Igatahes jõudsid mingi aeg ka kayaki inimesed tagasi koos giidiga ja rääkisid kuidas nemad nägid meduusi. Ma tahtsin ka näha, niisiis üks giididest läks kaljude äärde, kus meduusid pesitsevad ja tõi meile ühe väga suure roosa meduusi, kes polnud mürgine, niisiis me näperdasime teda seal. Oli nagu tarretis. Tagasi minnes istusime me Keituga laeva katusele ja nautisime tuult mis seal oli ja vaadet merele. Mõtlesime, et miks me küll enne sinna katusele ei läinud. Sõites tagasi nägime meeletult palju meduuse ookeani peal ulpimas, valgeid ja roosasid, kahjuks mitte ühtegi punast(punane on mürgine). Viisime paar inimest ka mingisse teisse kohta ja siis oli meie sihtpunkt meie hotellirand. Minuga hakkasid giidid jälle rääkima, et ma homme ka tuleks reisile kaasa ja ma vastasin, et olgu ma tulen ja olen homme siis teie giid. Said jälle naerda nad, ei tea küll miks. Siis muudkui seletasid seal minuga ja ainult naersid. Tõesti nagu, kas mul selline nägu peas, et minuga võib naljatada?:D  Lõpuks jõudsime randa ja kõik läksime maha, vesi oli langenud, nii et paat ei saanud väga kaldale ulpida, pidime minema veest ise veidi maad. Polnud sügav. Suruti muidugi minu kätt veel ja öeldi, et minuga oli meeldiv tuttavaks saada,küsiti nime ja siis ma läksin. Karjuti veel mulle järgi, et ma homme ikka tuleks. Issi ja teised oli eest ära läinud, pidin neile järele jooksma. Läksime siis hotelli. Ja jätkus tavapärane elu, söögiostmine, söömine, arvuti ja magama! Ei mäletagi kas basseinis ujumas ka käisime, vist küll. Igatahes jällegi oli üks huvitav ja vahva päev seljataga.

20.11.10 Laupäev, 13 päev

Ärkasime, ruttu ruttu siis sööma ja valmis sättima ennast tripiks. Asjad kotti ja minek autole, mis meid all ootas. Taaskord oli kastiauto meil järel. Tuppa enne ka helistati ja öeldi, et auto on all. Mina pidin loomulikult vastu võtma ja suhtlema. Minu poolne Suhtlus oli „okei, okei“.  Ja siis alustasime sõitu kuhugi mere äärde, kus läksime kayakitega sõitma. Kujutate ette, kayakitega sõit kestis üle kolme tunni..vaene selg mul.Kayakitega sõitsime merel. Olin Keituga paaris..Issi oli Mummuga ja Karin Krissuga. Sõitsime kuhugi kaljude vahele, kus oli mingi jõgi..ja seal jõe peal või kuidas ma nüüd ütlen, seal kaljude vahel oli meeletu dzungel moodustunud puudest mis kasvavad veest välja, nii et juured ja kõik oli näha. Seletamatu, kirjeldamatu loodus. Palju palju koopaid olid ja palju palju ahve oli. Keituga panime tuurid sisse ja lasime suure hooga ennast kayakiga edasi. Vastas oli meil kalju, kus peal istus ahv ja jõllitas meid. Me ei mõelnudki, et ahvid on ohtilikud. Järsku kuskilt kostub giidi hääl „Be careful with monkies“. Paanika tabas meid, sest see ahv vaatas sellise näoga nagu kohe kohe hüppaks ta meile paati. Panime ajama. Jälgisime teda siis kaugemalt. Järsku tuli üks ahv sinna juurde ja nad mõtlesid, et hakkaks paarituma, siis nad paaritusid ja järsku hakkasid täisid üksteiselt otsima. Vaatepilt oli üpris naljakas. Eemal turnisid okstel ja kaljude peal veel kaks ahvi. Nii jube oli. Tegime paar pildi klõpsu ja sõudsime edasi. Sõudmine toimus meil kitsaste puude vahel, mis ulatusid veest välja. Vesi polnud sügav, kuid ka mitte madal. Aer ulatus põhja. Tegime kurve ja igasuguseid tiire seal. Sõudsime edasi ja edasi kuni jõudsime kuhugi puude vahele, kus olid jälle kaks ahvi. Ja nood olid no nii lähedal meil, et meie ei julgenud enam sealt edasi minna. Sest too ahvgi vaatas meid nii, nagu nüüd tuleb paati ja ongi korras noh. Muidugi oli mul mõttes juba plaan välja mõeldud, kuidas ma tegutsen siis. Otseloomulikult ei kavatse ma panna jalgu põhja ja kayakist välja hüpata. Ma oleks võtnud aeru ja virutanud talle vastu pääd. Jumala eest, need dzungli ahvid on ju metsikud, ei taha mina nendega maadlema hakata. Õnneks see monky läks veidi eemale ja saime Keituga neist rahulikult mööduda. Neid oli kaks, aga üks oli väga eemal, et teda me ei pidanud põdema. Siis üks giid oli maru julge seal, pani paljajalu põhjas ringi ja tõmbas meid kayakiga kuskilt nö metsast  välja. Huuh, rahu valdas meid. Ma muidugi lõugasin ka , et, „monkey is here,i’m scared, help us „ :d pool naljatooniga loomulikult. Ma polnud nii väga hirmunud.  Aga eks need ahvid ju vargad ja kurjad olevused ole seal metsikus looduses.Peale sellist situatsiooni hakkasid kaks giidi meiega suhtlema, küsisid kust me päris oleme ja kuidas eesti keeles on Hello,good ja thank you. Vastasin siis, et eestist, tere, hästi ja aitäh. Siis üks giididest hakkas kõva häälega karjuma „terre terre“, ai see oli naljakas ja hästi kohta ütles alguses „ice tea“, Sellepeale saime suure naeru maha panna. Aga muidu sõudes nägime veel kalju peal lõõgastumas ühte hästi suurt sisalikku. Ei liigutanud, kuid korralik suurus oli vennale antud. Jälle paar pildiklõpsu ja minek toimus edasi. Aga ega me ainukesed kayakiga sõitjad polnud. Terve grupp inimesi erinevast rahvusest oli. See tegi natuke kõike seda olukorda leebemaks ja vähem kardetavaks. Tee oli pikk ja huvitav ning viriseda ei saanud me, ära ka ei tüüdanud sõitmine,kuid ütlen ausalt, ma ei vinnaks enam teistkorda sama pikka teekonda ette võtta. Huvitav oli ka see, et see , kus me sõitsime oli jõgi, mis asus mere peal või noh ma ei oska seletada ning ühtegi putukat polnud. Vaikne ja rahulik oli. Karin filmis ka väga paljut, kus käisime. Seal oli ka üks suur koobas, mille alla saime me minna ja eks me siis läksimegi ja tegime pilte ja mõnnatasime veidi.  Edasi kui sõitsime tuli üks avarus, mis polnud enam puudega kaetud vaid kaljud ümbritsesid meid. Iluuuuuuus. Siis sai giid minuga jälle jutule, küsis mu nime. Ütlesin „markille“. Ja hakkasid siis pakkuma oma variante või noh,nii nagu nemad seda kuulsid.Nad ei oska ju meie hääldada selliseid nimesid, ütlesid siis mu nimekohta „vankille“..ma karjusin siis „MARKILLE“, järgmine variant oli“ Mankille“, oiiiii, Ütlesin et „MARKILLLLLLEEE“..Siis üritasid uuesti ja nohm, veidi paremini tuli välja. Keitu nimesid ka. Siis öeldi, et „kas nagu Katie Perry“ Ma vastasin, et Yes!..ja üks giididest hakkas laulma katie perry laulu „californian girls“ :d. Küsiti kas Keithy oskab ka laulda, ( keitu saab inglise keelest aru aga kunagi ise midagi ei räägi) Niisiis ma vastasin et „no, she is a bad singer, the worst“, panid naeru sellepääle. Samal ajal kui meie siis mulisesime giididega olid issi ja karin meist ja teistest väga palju maha jäänud ja kogu aeg küsiti, et kus meie perekond on, siis ma karjusin ISSSI..ja jälle nad ütlesid järele, ISSI. :d Funni on kuulata taikate suust eesti keelt. Issi ja Karin olid jäänud taha pildistama ja filmima loodust ja kõik meie grupp pidi neid ootama. Aga polnud hullu, saimegi puhata. Aga kui nemadki meile lähemale jõudsid, suundusime laguuni või noh mingisse kohta, kus oli tekkinud liiv ja kaljud olid hästi suured ümber. Läksime siis sinna ja hüppasime kayakist maha ja tsillisime veidi seal ringi. Hiljem hakkas sõit tagasi juba  sinna kust me kayakiga sõitma hakkasime. Jõgi läks üle mereks ja meres lained peksid kayakit. Päris õudne oli. Kohale jõudes kaldale, maismaale, oli hea ja ohutu tunne. Sõime seal puuvilju ja läksime autosse ning auto viis meid sööma. Sõime hääd ja paremat. Peale söömist läksime elevantidega sõitma. Oii see elevantidega sõit oli alles elamus. Sõitsime nendega migni 45 minutit. Läbi jõe kõndisime ja mägedest ülesse ja pisikestest mägedest alla. Seal kus karin ja Krissu peal olid, too elevant ei kuulanud korra sõna ja sai kohe peksa..jube kahju oli. Sai mingi pulgaga,millel oli rauast ots vastu pead, mitu korda, nii et elevandil oli valus. Niii kurb oli. Pärast vaatasime , et otsaesine oli elevandil katki, aga polnud kindel, kas löömisest, sest minu arust lõi ta elevanti teisse kohta, aga ei tea ka. Igatahes see intsident tekits väga paha tunde. Elevandid oli maru armsad, üks oli ka täitsa rase. Sügas vahest oma peput ja jalga vastu puud. Hullult armas. Söötsime neid hiljem maha tulles kurkidega. Edasi toimus reis meilcatfishi farmi. Seal anti meile kalasööki, et saaksime anda näljastele kaladele süüa. Kohe kui söögi väiksesse tiiki viskasime, olid suured catfishid suud ammuli platsis. Nad olid nii näljased, et mõni catfish oli teise catfishi peal ja veest lausa väljas. Meeletu huvitav vaatepilt. Nägime seal farmis veel krokosid, mingiseid teisi kalu nimega koid, jänkusid ning papagoisid. Pärast seda hakkas sõit meil tagasi hotelli. Kell oli kuskil 16.50 kui hotelli jõudsime. Viskasime 100 batti tippi kahepeale kahele giidile, olid väga tänulikud ja lehvitasime neile ning asusime kõndima tubadesse. Väsimus oli meeletu peal. Niisiis me läksime kell pool kuus kuskil magama ja enam me ei ärganudki ülesse. Selline huvitav päev meil siis.

19.11.10 Reede, 12 päev

Ärkasime jällegi vaevu, nüüd siis juba uues hotellis. Muide siin hotellis on väga nõmedad tekid. Mingi linade vahel on mingi imelik tekk. Mitte ei ole tekikotis vaid otseses mõttes linade vahel on paksem tekk. Hommikusöök on nagu tavaliselt umbes 7-10ni. Sättisime siis unisena sööma. Söök oli mõeldud ainult neljale inimesele, kuid me võtsime tupsud siiski alla kaasa ning issi jäi tuppa magama. Me pidime talle ülesse süüa tooma. Söögivalik oli väiksem kui esimeses hotellis, kuid söök oli maitsev ja söönuks me saime. Ladusime siis issile ka taldriku sööki täis ning mina pidin küsima, kas võime ülesse süüa võtta või ei. Lubati loomulikult. Karin tassis Keituga sööki. Mina ei tahtnud, mul pisut piinlik, aga pole hullu. Issi sõi oma toidu ära ning meie läksime basseini ujum tupsudega ja Kariniga, Keitu ka muidugi. Bassein oli hullult ilus ja mõnna. Mulle meeldib vähemalt. Polnud väga suur, kuid ka väga väike mitte. Keskmine. Võtsime päikest ja sulistasime vees. Olime seal mingi poolteist tundi. Mitte kaua, aga ega suudagi seal rohkem olla. Palav liialt. Pärast läksime linnapeale. Tegime mõned käigud, jälgisime rahakurssi, võtsime endale järgmise tripi, ostsime süüa. Muidugi tuli vahepeal lakkamatu vihm, kestis jumala kaua ja jumala tugev oli. Lõpuks viskas meil üle ja hakkasime vihmaga tagasi hotelli poole kõndima. Tulime ära hotelli, natuke lõõgastusime ning siis suutis Krissu tõmmata ukse lukku, mis asus Keitu ja minu ning Karini ja Issi toa vahel.Kõik me olime issi ja karini toas, ning minu ja keitu asjad olid kõik meie toas ning keegi ei pääsenud sinna. Pidime seletama koristajale mis meil juhtus ja nad muidugi teise koristajaga abistasid meid. Meie nagu toa välisuks oli ketiga veel kinni ja lukus ja ega seda lahti ei saanud. Kutsuti töömees. Töömees pidi hakkama lammutama vaheukselukku, et me sisse pääseks,hea mark oli meil noh.Krissu sai issi käest pisut pahandada,sest ta mängib kogu aeg ustega aga õnneks saime tänu töömehele tagasi oma tuppa sisse. Peale seda lõõgastusime veel  läksime siis migni kümne paiku kohvikusse pizzat sööma ja emme ja Maiduga läbi interneti suhtlema. Sõime ära neli suurt pizzat, kõtu oli pärast punnis. Mina jõin kokteili ja lastele oli tasuta jäätis.  Pizzabaar pandi kell 23.00 tegelt kinni, kuidmeie olime seal veidi kauem. Pärast söömist läksime hotelli rahulikult leiba luusse laskma, sest pidime ennast ilusti tripiks välja puhkama. ( Muide meil on toal super ilus vaade, otse ees on suur suur kalju ja paremale jääb ookean. Õhtul nägime veel ookeanil hädaraketti, vähemalt meile tundus et oli hädaraket,niisiis,järeldus oli et keegi on laevaga ookeanil hädas..vatvatvat. Iga õhtu lööb ikka korralikult välku kah!!!)

18.11.10 Neljapäev, 11 päev

Oeh, ärgata oli  üpris raske ja samas ka veidi kurb. Sest see oli viimane hommik, kui me ärkasime Koh Samuil. Ärkasime mingi kell pool 8, sest kell pool 9 tuli meile juba suur reisi buss järele. Käisime söömas enne ning panima asjad  kokku. Buss pisut hilines. Ootasime hotelli eesruumis bussi ja rääkisime ühe tai naisega juttu. Buss jõudis pisut peale kella üheksat. Väljas oli palav, bussis oli aga meeletult hea konditsioneer, et hakkas lausa külm. Bussiga sõit oli ligi pooltundi, sõitsime sadamasse praamile. Praamil oli kohati palav, kohati mõnna. Väss oli ilmselgelt suur peal. Keitu nägi ühte pikka tooli, kuhu ma sain magama heita. Magasin, kuulasin enda muusikat ja nautisin. Magades läks aeg nii kiiresti, et olime kohale jõudnud. Tõusin istukile ja minu kõrvale istus üks tai naine, koos kahe lapsega. Üks laps oli 18 kuune. Teine oli pisut vanem, mingi 10. See naine küsis siis, kas Mummu on minu laps või on minu õde. Ütlesin et loomulikult õde. Siis rääkis, et see 18 kuune oskab laulda. Ja siis see 18 kuune olevat öelnud, et ma ilus. Awww . Pärast hakkasime trepist alla mienma ja see väike paksuke 18 kuune tüdruk tegi lehvalehva mulle oma väikse armsa pontsaka käega.  Läksime mingise varju alla bussi ootama ja buss jõudis, trügisime sisse ja hakkasime sõitma oma järgmisesse sihtpunkti. Sõitsime tükk aega ning järsku kui sõidu lõpuni oli mingi 15minti aega, tuli mul nii jõhker pissi häda peale, et ma ei suutnud absoluutselt seda kannatada. Jube tunne. Higi juba voolas ja halb oli olla,sest vetsuni oli veel aega. Lõpuks kui tuli meie peatus..jooksin kiiremas korras bussist maha ja otse tualetti. Vetsupotti polnudki, oli mingi auk, mis oli kaetud plastmassiga, et Vist ilusam välja näeks, aga noh..jahm. Häda sai ära lastud ja hea oli olla. Siis seal baaris või bussijaam või ma ei teagi mis see oli, sai süüa ka. Tellisin endale riisi pähklite ja kanaga. Maksis 70 batti. Kõht sai täis ning siis vaatasime jackassi, mis parasjagu telekast tuli. Sealt pidime edasi sõitma mingisuguse lahtise autoga taaskord. Auto tuli järgi ja sõitsime suure bussi peale. Suures bussis ootasime mingi 50 minna, enne kui buss liikuma hakkas. Sain mõnusalt üksi pingis laiutada. Rahvast tuli sinna nii palju peale..taipasin, et me olemeliinibussis, mis viis meid järgmisse sihtpunkti. Sõit kestis 3 tundi. Vahepeal kui mina magasin otsustas inimesi juurde tulla..ja buss oli nii täis,et ma pidin lihtsalt lampi koomale võtma ja ühe taitüdruku enda kõrvale istuma laskma. Pidin siis ülesse ärkama ja tegema lõbusa näopähe ning võtma ta enda kõrvale. Keitu istus minu taga, tema kõrvale tuli kaks tüdrukut juurde..ühesõnaga  kolmekesi kahese bussipingi peal. Keitu kurjalt põrnitses ning mina aga jäin magama edasi, sest mul oli jõhker uni peal. Magasin päris tükk aega. Lõpuks läks üks tüdruk Keitu kõrvalt minema ja siis läks hiljem ka teine tüdruk Keitu kõrvalt minema ja viimaks läks ka minu kõrvalt tüdruk minema. Huuh,sain edasi laiutada. Kuigi varsti olime juba eelviimases peatuses. Eelviimases peatuses läksime siis kohe pissile. Keitu ja Karin jõudsid minust enne vetsu, kuid Keitu kargas vetsust välja, kuna seal oli sisalik. Mina julge tüdruk sisalikku ei karda, läksin sisse sinna, kuid avastasin et vetsupaberit pole. Pidin ootama kuna Karin vetsust välja tuleb. Siis kui hädad tehtud , läksime ja ootasime mingi 25minutit autot, mis meid hotelli viib. Ühesõnaga, me olime Lõpuks Krabil, vaid kilomeetrid lahutasid meid hotellist. Hotelli jõudes oli kell juba mingi 7 õhtul. Ei vinnanud enam välja minna, tsillisime niisama enda toas ringi, uurisime tuba, arutasime mis meile siin ei meeldi ja mis meeldib ning läksime ära magama, et koguda ennast järgmiseks päevaks.

14.11.10 Pühapäev, seitsmes

kasime taaskord ülesse nagu iga hommik onjo. Isadepäev oli kätte jõudnud. Sõime kõigil mossis näod, sest eelmine päev oli ju mummuke korra kaduma läinud ja issi oli ikka veel kurjavõitu. Aga siiski oli ju Isadepäev ja pidi isale midagi kinkima. Aga enne käisid Keitu ja teised basseinis, ma ei jõudnud, olin väss. Pikutasin toas ja olin pisut netis. Siis tulid nad tagasi tuppa ja Karin ütles, et issile võiks midagi isadepäeva puhul kinkida ja ütles et võiks pesu ära viia pesema. Mina jällegi ei jõudnud kaasa minna, sest ma olin niiniiiväsinud. Sain pisut puhata, kui nemad juba taagasi olid. Ostsid issile tordi,kuhu peale oli kirjutatud midagi inglise keeles jamidagi eesti keeles. Ei mäletagi mis seal peal oli. Igatahes issi leebus siis natuke, kuisai selle armsa kingi,püksid ka sai. Aga tort oli magusavälimusega, aga maitse oli üsna soolane. :D Keitu ei tahtnud torti, niissiis issi hakkas kiusama Keitut ja suruma kooki sisse talle, aga keitu sai kurjaks ja kurvaks ning läks minema. Inetu tegu pisut issi poolt. Aga pärast söömist vat ei mäletagi, mis tegime.  Kuid õhtul läksime massaasi, mis oli taaskord ülim. Mulle tegi mingi 27 aastane naine, kuid paistis nagu mingi 17-19 aastane välja.  Ulme. Pärast meeldivat massaasi,läksime isadepäeva puhul õhtusöögile, kus meil läks eesti rahas 700.-. Pretty expensive. Võtsin mingi kanaprae juustu , rummikastmega jamingi möksiga. Leka oli. Siis läksime tagasi hotelli, olime veidi karini ja issi toas ja siis läksime enda tuppa arvutisse ja siis magama.

15.11.10 Esmaspäev,kaheksas

Ärkasime jällegi, läksime hommikusöögile. Pärast hommikusööki läksime randa veidiks ajaks mõnulema. Ei päevitanud, vaid lihtsalt nautisime ookeani ja sulistasime jalgadega vees. Krissu pritsis kogu aeg, kuid ma olin talle öelnud juba, et ärgu pritsigu, ikka pritsis, aga siis sain mina ka kurjaks ja panin talle lartsaka vett vastu, nii et ta oli väga märg. Hakkas jonnima siis. Issi küsis miks ma nii tegin, ma ütlesin, et ma keelasin teda ja ta ei kuulanud. Ja siis issi ütles Krissule, et „öeldi sulle ju et ei pritsi“ mul oli kohe hea olla. Sest poiss peab sõna kuulama ka. Siis leidsime Keituga mingi kookospähkli, mida hakkasime koorima. Päris raske oli rsk koorida. Kookospähkli sees oli kookospähel, mis oli tühi. Saime kooritud ja siis viskasime minematolle. Läksime siis reisi ostma. Esimene koht kus meile reisi pakuti,oli üsna kallis. Kauplesime, aga ei andnud alla. Läksime sealt minema. Mina ei vinnanud kaasa minna järgmisse kohta, niisiis Issi, karin, keitu ja tupsud läksid vaatama teises kohas mis hinnaga saab. Mina läksin omaette hotelli mõnnatama. Basseini äärde ja tuppa puhkama. Nad ostsid süüa ka, ja ma hüppasin kohe nende tuppa sööma. Nämmnämm. Sõime ära ja puhkasime taaskord. Õhtul läksime linnapeale meie Karin, Mina,Keitu, Mummu, Krissu. Vaatasime ringi ja kauplesime kaupa. Tagasi teel hüppas mulle ringi mees ahviga ja pani ahvi mulle pähe. :d Niii haige oli. Jube veidike ka. Tahtis, et pilti teeksime ja talle selle eest 200batti annaksime, aga Huiii me andsimegi. Läksime minema sööki ostma,et hotellis kõhud mõnnalt saaks süüa täis. Mina pidin veel küsima administraatorilt kas hommikul saame varem sööma minna. 6.45, sest reis ju hakkas kell 7! Käisin küssimas ära ja siis toas tegime jälle neid samu asju mida igaõhtu/öö ..arvuti. Magama!

16.11.10 Teisipäev, üheksas päev

Ärkasime täna kell 6.30 juba. Sest tripile minek toimus kell 7. Tähendab, kell 7 tuli auto meile järgi. Enne autole istumist sõime. Võtsin endale praetud riisi, siis krõpse piimaga, mahla ja kohvi ning sõin kähku ära, et tuppa joosta ja enda asjad kokku panna, mida tahan kaasa võtta. Kiirustasin nii mis hirmus. Järjekordselt ma hilinesin ja minu järel oodati. Pole hullu, taikad on kannatlikud. Tai inimesi kasvõi liikluses võrrelda Eestiga, on jube vahe sees. Olgu liiklus kui suur siin või astugu kui palju tahes inimesed autodele teele ette, mittekeegi ei signaalita või ei vaata kurja näoga. Lastakse rahulikult üle ja sõidetakse oma teed edasi. Aga see selleks. Mina pidin siis selles bussis, mis meile hotelli ette järele tuli, ette istuma. Sest Karin ja Keitu jooksid kohe taha istuma. Algul ma ei tahtnud küll, kuid pärast oli ees märksa huvitavam istuda, sest sain vähemalt selgelt ette näha ja mõnusat kiiret autosõitu nautida, samal ajal kui teised vaatasid üksteise kuklaid või üksteise istmeid. Paras neile! Kell 7 hommiku on ikka liiga vara, et kuhugile minna ning tänu sellele jäin ma autos magama. Uni oli meeletu, oleksin võinud magada seal mitmeid tunde, kuid ei tea kas 10 minutit sain ka silma looja lasta? Ees ootas meid pikk reis kaatriga. Algul pakuti meile röstsaia ja teed, millest ma keeldusin, sest olin hotellis oma kõhu niivõrd täis ladunud, et raske oli isegi ennast liigutada, rääkimata hingamisest. Pidime siis teise järel ootama, kui migni 22 inimest peale meie söövad ja joovad ning alles tüki aja pärast saime hakata kaatrisse minema. Meie Keituga jooksime, et olla esimesed , kes kaatri peale jõuavad, sest tahtsime parimaid kohti saada. Saimegi! Et kaatrisse saada, ulatasid muidugi meile taikad oma abistava käe, mis oli üliarmas! Kaater kimas siis kohalt minema. Sõit kestis umbes tund, lained muidugi peksid siis seda paati, paat üples merel, ülikaiff! Päike sillerdas ja kõik oli tiptop. Meid viidi snorgeldama. Kohale jõudes toppisime endale vestid selga, panime snorklid pähe ja hüppasime vette. Hakkasime veealust maailma uurim. Koralle oli igalpool, tohutuid ja igasuguseid. Mõned inimesed said isegi korallide peal seista. Mina seda lõbu loomulikult ei harrastanud, hea et ma üldsesinna vette julgesin minna. Mõtlesin 10x läbi muidugi, kui selle saatusliku sammu tegin, kuid kõik läks hästi. Saime vaadatud mitmeid huvitavaid kalu,suuri ja väikeseid, meresiile ja igasugu taimi. Olime seal merepeal umbes tund.  Meie Keituga olime muidugi viimased, kes kaatrisse tagasi läksid. Olime lihtsalt nii ekstaasis soolasest vees ja mereelust. Üks tailasest giid sai meile veel nalja ka visatud „ See you tomorrow, we pick you up then, bye.“ Muahaha, panime pisikese naeru maha, vastasin „bye“ aga ise samal ajal ujudes kaatri poole tagasi. Ei jäetudki maha! Huh..thank god. Snorgeldades käisid mul muidugi peast igasugused hai ja meduusi mõtted läbi, kuid hoidsid mõttes pöialt, et vast ikka ei ole neid siin. Ei näinud küll ühtegi.  Aga kui paati läksime, abistavad käed jälle tulid meie poole. Võtsin vesti seljast ja mind lasti puhta jaheda veega üle. Soolast ikka ilusti puhtaks ju! Järgmine peatus asus meil kuskil teisel hösti väiksel , no ei oskagi nime anda kus, Kaljusaarel, kus oli pisut liiva, vbla mingi 50 meetri ulatuses väike liivarand. Mõtlesime keituga seal ka snorgeldada, kuid hirm oli seekord üle tahtejõu. Niisiis jätsime selle toreda tegevuse pooleli. Pealegi hakkas vihma nii kõvasti sadama, et pidime lihtsalt sunniviisiliselt sealt saarelt lahkuma paati. Muide, seal saarel oli mingi majakene , keegi vist üksinda elas seal, ei saanudki  täpselt aru. Huvitav! Kui kõik inimesed olid ilusti paadis, hakkasime sõitma „fisher village“sse. Palju Palju vett pritsis sisse. Aa jätsin mainimata, et kui ma kaatrilt enne maha tulin, olin tark ja mõtlesin et vesi on madal, aga vesi ulatus mulle praktiliselt veidi alla puusade, niisiis sai mu kleit märjaks ja taipoisid said jälle kajaka lendu lasta. Aga pole hullu. Vihmasadu oli niigi niivõrd hull, et kleit oleks nagunii märjaks saanud. Terve aeg sinna kalameeste külasse pritsis vesi paati sisse ja kõik olid omadega plindris. Siis ma loobusin juba ennast vihmakäest hoidmast ja läksin kaatri eesotsa, kust sain selge pildi merele. Kõige mõnusam tunne oli eesotsas olla ja nautida kiiret sõitu merel.  Kohale sinna külasse jõudes võtsin oma kotikese kaatrist ning abistavad käed jälle tulid ja aitasid mind sealt välja. Nii tore! Sinna külla oli meile tehtud lauake, kust sai süüa võtta. Söök oli Super maitsev! Meie juurde tuli siis üks mees kilpkonn käes ja näitas meile ning väikestele kilpkonna. Mina krabasin siis kilpkonna enda kätte ja mees, kes selle andis läks ära. Olin tähelepanu keskpunktis! Teisedki tulid vaatama kilpkonna minu käes.  Ma söötsin väikest kilpkonnapoissi riisi ja krevetiidega. Oi kuidas ta nautis seda.  Ja väikese looma kohta sõi ta meeletult palju. Vihma sadas ikka lakkamatult. Otsisime parema koha kus istuda, läksime kuskile välibaari,kus oli suur katus, muidu üleni lahtine. ( aa see ka, enne kui kilpkonna söötsin, kilpkonn võttis mu sõrmes kinni kogemata, ja ma ehmatasin nii ära, et pillasin kilpkonna maha, ups. Kilpkonnapoiss oli üleni liivane, pidin alusama selle vaesekese küürimist ning siis söötsin edasi teda juba hambaorgiga).Hakkasin otsima iinimest, kes mulle selle kilpkonna andis. Leidsingi ülesse ta ja siis hakkas ta rääkima, et kilpkonnast tehakse suppi. Ma ehmusin nii ära. Too taivend ise hakkas naerma sellele, kuid ei loobunud oma jutust ja rääkis veel pikalt pikalt sellest, kuid minu käesolevast kilpkonnast suppi tehakse. Ma olin masenduses ja kurb ja ehmunud, sest teised taikad andsid kinnitust. Olin kergeusklik lollike, sest pärast nad rahustasid mind ja ütlesid, et nali oli. Ma ei saa aru, kas mul on selline nägu peas, et minuga võib nalja teha? :d Siis hakkasid minuga rääkima ühed Inglismaalt päris 40-50ndates eluaastates paar. Küsisid kas ma olen päris Soomest( õnneks pakuti soomet, sest ülejäänud inimesed, kes siin on pakuvad kõik kas Venemaa või Poola või Holland. Venemaa ajab mind kõige enam närvi.  Venemaa saab tuumapommi varsti mu käest!) Naine tegi minuga eriti juttu ja küsis, et kus ma olen õppinud rääkima inglise keelt, ma vastasin, et koolis. Ja ütles et räägin päris hästi, selle vastasin, et ma räägin vähe, sellepärast tundubki, et räägin hästi. Küsis siis,kas oskan kirjutada paremini  ja kas aru saan ka paremini kui oskan rääkida, minu vastus sellele oli selge „Yes“. Siis rääkisime kilpkonnast ja seletasin talle, kuidas taipoiss ütles, et sellest kilpkonnast tehakse suppi. Siis nainegi rahustas mind jaütes, et nad tahavad minuga niisama lolli mängida. Igatahes tegelesin ma selle kilpkonnaga tükk aega ja siis mõtlesin, et pean ikka ta kuhugi ära andma. Leidsin meie giidi ülesse ja andsin selle tema kätte, tema viis selle põõsasse kuhugi. Olime pisut veel varju all ning hakkasime sammuma kaatri poole. Meile oli pandud ämber, kus saaksime oma jalad ära loputada ja jällegi kahe taipoisi abistavad käed tulid ja aitasid mind nagu printsessi kaatrisse. Ütlesin Thank you ja läksin oma poolmärja kleidiga nautima kaatrisõitu. Läksime järgmisele saarele, kus olid toodud Kayakid vms( ei tea kuidas see kirjapilt välja näeb täpsemalt.) Läksime Keituga hoogsalt kaatrist maha, mina muidugi jälle kleidiga otse vette, ning siis olin ma ületanud enda närvipiiri ja oli juba savi kuimärg kleit mul on, või kui märjaks saab. Mõltesin , et POHHUI, lähen parem ujun kleidiga, sama oli Keitulgi. Läksime siis suplesime vees niikaua kui meie kord kayakitega sõit tuli. Koperdasin muidugi veel ühe nööri otsa, panin peagu kõhuli maha, oli pisut häbi. Kayakid olid kahekohalised, täpselt minule ja Keitule. Läksime siis selle asjanduse peale ja hakkasime sõudma kalju poole, millele pidime ringi peale tegema. See kalju oli üksik ja mere keskel. Sõudsime sõudsime ja lõpuks jõudsime kalju juurde, kus olid veel pisikesed kaljutükid vees, veidi eemal suurest kaljust. Pisikeste kalju tükkide juures olid suured korallid, kuhu keituga sisse sõitsime ilusti. Mere keskel on see üsna juba! Pealegi vihma sadas ja sadas ja laine kasvasid. Kaevasime kuidaagi korallidest ennast välja ning läksime suure ringiga, et enam sellist koralliviga me teeks. Imetlesime kaljut ja sõudsime „üks, kaks“taktis ranna poole. Randa jõudes olime õnnelikud, et eluga pääsesime. Läksime veel tegime paar suplust tiiru niikaua kui kõik teisedki kohale jõudsid randa. Vahepeal tuli meie giidki ujuma ja tõstis ühe armsa koerga kayaki peale. Koer oli õnnelik , kuid libises vette. Giid tõstis ta uuesti peale ja siisoli koer stabiilselt fiktseeritud paadi külge. Kõik olid randa jõudnud , läksime kaatrisse tagasi ja asusime teele tagasi sinna, kus meid kell 7 hommikul peale võeti. Kaatris nägin silti,kuhu peale oli kirjutatud „Lost snorkel 1000baht“ ja ütlesin üpris kõva häälega „Pretty expensive“. Üks inglastest kuulis seda, ja ütles et mul on lai inglise sõnavara. Alustasid minuga taaskord juttu. Küsisid,et kus ma õppisin siis inglise keelt ja kaua olen õppinud ja mida praegu teen, küsisid ka kellega olen siin. ( issi tänitas mind ükskord selle eest, et andis ühele giidile selge ülevaate oma perest, et kes kõik mulle on, Keitu=kasuõde, mummu ja krissu=poolõde, poolvend, karin =isanaine, nüüd siis, et mitte kuulda õiendust, ütlesin, et keitu on mu õde jne).Inglane küsis siis kas Eesti pealinn Tallinn. Olin õnnelik, et sain haritud inimesega jutule. :d Ei ausalt ka, arvan, et pooled inglased mõtlevad..Tallinn? What the fuck is that?. Kui jutt otsa sai, siis jõudis kohale mulle, et olen üleni märg. Kaater hakkas sõitma, tuul hakkas puhuma. Külm hakkas esimest korda Tais! Ilm oli väga kehv. Võtsime endale Keituga märja käteräti ümber, pärast anti päästevest ka ümber, et külmust peletada. Sõitsime üsna pikalt. Jöin tukkuma, sest olin nagu megaväss. Jõudsime saarele, kus inglased pidid maha minema. Naine koputas mulle õlale ja ütles midagi sellise alatooniga, et „oli tore,bye“, ei saanud täpselt aru, kuna ma olin veel uimane, et reageerida ja karjusin „bye“ tagantjärele.  Siis tagurdasime paadiga ja viisime järgmised ära. ..Külmetasime Keituga nagu hullud oma märgade riietega, päästevesti ja läbimärja rätikuga. 7minuti pärast olime lõpuks seal, kus vaja. Tahtsin ruttu paadist lahkuda. Jobu nagu ma olen, panin paadis oma jalatsid jalgaja hüppasin nendega vette. Üks plätt jäi liiva sisse kinni, ning teine tuli jalast, samal ajal kui teist püüdsin, tuli ka liiva sisse kinni jäänud pläta jalast ning neid kinni pöödes panin ma plärtsuga vette. Taikas giid kohe jooksis minu juurde „oh are you okay“ hullult,muretses ja tundis halvasti, et ei saanud aidata. Ma ütlesin, et kõik on korras ja plahvatasin naerupurske. Siis temagi naeratas ja kõik oli korras. Läksime Keituga siis läbimärga rätikut väänama. Liitrite viisi vett tuli sealt välja ja hea mõelda, et meie hoidsime seda veel endal peal. -.- Enne bussi peale minekut, lasti meile jalgade peale vett, et ilusti liivast puhtaks saaks. Siis giid hakkas midagi rääkima, millest ma ei saanud midagi aru, mis siis et rääkis inglise keeles aga see sõna oli minu jaoks mingi ilgelt naljakas, kuid tundmatu, siis malihtsalt naeratasin ja ütlesin „okay...thank you..bye.“. See sõna mida ta ütles, kõlas umbes nii“ umbrella fliflopper“ ..umbrellast sain aru, aga ülejäänud..Möh?. Sõit algas siis tagasi hotelli poole. Märg,liivane ja väsinud olla. Võtsime oma toavõtme administraatori käest ( anname alati minnes selle sinna, soovitati,sest võtme kaotamine pidi väga kallis olema) ning läksime kõik oma tubadesse, ennast kuivatama ja puhkama. Mängisime Keituga pisut arvutis ning läksime magama. Magasime kuskil kolm tundi. Ärkasime, sest issi ja teised tulid klopsima ukse taha..masendajad.  Keitu jooksis ust avama ja jooksis ruttu voodisse tagasi. Issi ja teised tahtsid linna peale süüa ostma minna ja turule. Algul oli jutt, et me tuleme neile järgi, kuid kõik lõppes sellega, et issi kiskus meil teki pealt ning ähvardas veega ja nii me olimegi üleval, unistena ja pahurad. Panime papud jalga ja läksime nendega kaasa.-.- Käisime veidi ringi, ostsime süüa ja tulime tagasi hotelli. Hotllis maiustasime oma toidud ära Karini ja issi toas ning peale  slöömist läksime Keituga enda tuppa, et rahus saada olla ja mängida arvutit. Nüüd  Keitu jäi magama ja mina oma blogi kirjutama. Blogi kirjutamine sai läbi. Väike tore ülevaade meie Imelisest päevast Tai saartel. Head ööd! J