Ärkasime kell 8.00 ja aega oli vähe, sest tuli minna ju reisile. Ruttu ruttu kiirustasime sööma, kuid aega jäi siiski väheks. 8.45 pidime olema sihtpunktis, kus meil paat väljub. Söömise lõpetasime kuskil 8.40 ja kõigil juba närv püsti,et hophophop nüüd. Niisiis jooksin ma tuppa enda asju haarama ja ruttu ruttu välja, et võtmed ära anda. Niisiis tuli meie juurde üks naine ja küsis, et kas meie lähme reisile. Mina kujutasin kogu aeg ette, et peame jälle kastiautosse istuma ja kuhugile sõitma, aga võta näpust, pidime hoopis veidi kõndima..umbes minut ja olime rannas, kus meid rühmitati ära ning pandi paadile. Jällegi oli palju erinevast rahvusest inimesi koos. Soomlasi, Inglasi, Singapurist keegi ja teisigi. Kõik olid meeletult toredad. Giidid olid vahvad ja kõik oli tipstops. Hakkas sõit kuhugile saarele, pole kindel, aga ühe saare nimi oli Hong Island( hong tähendab punast ), teise saare nimi oli Paradise Island ja rohkem pole meeles, mis saared me läbi käisime. Esimesena hakkasime me snorgeldama kuskil kaljude juures, kus vee sügavus oli 4-5 meetrit. Põhja oli halvasti näha, aga kalu oli päris palju vee peal, sest kõik viskasid saia ja no ookeani kalad on alati maru näljased ju. Ka mulle anti saia ja üks giid kohe jälle minuga naljatas, et ma seda ära ei sööks..vastasin, et ma tahan, sest olen väga näljane. Ta puhkes naerma. ( kõige nõmedam selle vette minekuga oli see, et mul polnud ujukaid jalas, ja pidin kuskil paadi nurgas vahetama. Üpris ebamugav. ) Muidugi ma seda saia ära ei söönud, võtsin hoopis vette kaasa. Hakkasin vees viskama saia kaladele ja kõik kalad hakkasid siis minu poole ujuma, mis oli väga jube..olid mul mingi 5 cm kaugusel minust. Üks vahtis isegi otsa mulle. Huh..jube. Enam ma seda viga ei teinud, vaid hakkasin saia Karini suunas viskama. Karin pani kiljuma, sest kalad läksid kõik siis tema juurde. Ma sain sellise naeru maha panna, sest ma muudkui viskasin ja viskasin ja Karin oli hullumas. Siis kui Keithu vette tuli, viskasin ka tema poole ja ka tema oli hullumas. Mul oli taaskord nii naljakas. Kahjuks aga Keithu ei jäänud kauaks vette püsima, sest tal hakkasid jalad torkima ning ta ei saanud aru mis toimub. Karinil sammuti, aga mul mitte. Hiljem lugesin netist, et need mis torkisid Karinit ja Keitut olid meduusi tükikesed, mis pole ohtlikud aga ajavad torkima. Kui snorgeldamine sai tehtud, tuli ette võtta sõit järgmisse kohta, mis oli Sinine laguuun. Seal lasti meid ujuma. Ning meie õnneks, polnu seal kalu ega muid veeelukaid. Sest igapäev kell 5 kaob sealt vesi ära. Veesügavus oli seal muidu 3 meetrit. Ujuda oli super, vesi oli küll soolane, aga ülihea oli. Vesi oli selline rohekas sinine, rohkem rohekas kui sinine. Hästi ilus. Me Kariniga kahekesi läksime, Keitu , Issi ning väikesed olid paadis nii kaua. Ujuda sai 10 minutit, sest pidime kihutama järgmisele saarele, Paradiisi saarele. Seal veidi snorgeldasime ja söötsime kalu, ujuda saime niisama ka. Järgmise saare nime ma eimäleta, kuid sinna viidi meid söömiseks ja need kes kayakiga sõitma ei läinud, need jäid saarele. Meie Keithuga ei tundud enam kayakiga sõitmisest huvi, mina sellepärast, et ei tahtnud seljavalu, Keitu lihtsalt ei viitsinud enam. Niikaua kui teised sõitsid siis kayakitega, meie keituga möllasime vees, snorgeldasime, otsisime teokarpe ja niisama tsillisime saarel. Üks taikas leidis veest meduusipojakese (ing. Jellyfish), mida me Keituga uurisime. Muidugi sain mina ka seal saarel olles mignise meduusitükikesega kõrvetada. Nõme tunne. Igatahes jõudsid mingi aeg ka kayaki inimesed tagasi koos giidiga ja rääkisid kuidas nemad nägid meduusi. Ma tahtsin ka näha, niisiis üks giididest läks kaljude äärde, kus meduusid pesitsevad ja tõi meile ühe väga suure roosa meduusi, kes polnud mürgine, niisiis me näperdasime teda seal. Oli nagu tarretis. Tagasi minnes istusime me Keituga laeva katusele ja nautisime tuult mis seal oli ja vaadet merele. Mõtlesime, et miks me küll enne sinna katusele ei läinud. Sõites tagasi nägime meeletult palju meduuse ookeani peal ulpimas, valgeid ja roosasid, kahjuks mitte ühtegi punast(punane on mürgine). Viisime paar inimest ka mingisse teisse kohta ja siis oli meie sihtpunkt meie hotellirand. Minuga hakkasid giidid jälle rääkima, et ma homme ka tuleks reisile kaasa ja ma vastasin, et olgu ma tulen ja olen homme siis teie giid. Said jälle naerda nad, ei tea küll miks. Siis muudkui seletasid seal minuga ja ainult naersid. Tõesti nagu, kas mul selline nägu peas, et minuga võib naljatada?:D Lõpuks jõudsime randa ja kõik läksime maha, vesi oli langenud, nii et paat ei saanud väga kaldale ulpida, pidime minema veest ise veidi maad. Polnud sügav. Suruti muidugi minu kätt veel ja öeldi, et minuga oli meeldiv tuttavaks saada,küsiti nime ja siis ma läksin. Karjuti veel mulle järgi, et ma homme ikka tuleks. Issi ja teised oli eest ära läinud, pidin neile järele jooksma. Läksime siis hotelli. Ja jätkus tavapärane elu, söögiostmine, söömine, arvuti ja magama! Ei mäletagi kas basseinis ujumas ka käisime, vist küll. Igatahes jällegi oli üks huvitav ja vahva päev seljataga.
No comments:
Post a Comment