20.11.10 Laupäev, 13 päev

Ärkasime, ruttu ruttu siis sööma ja valmis sättima ennast tripiks. Asjad kotti ja minek autole, mis meid all ootas. Taaskord oli kastiauto meil järel. Tuppa enne ka helistati ja öeldi, et auto on all. Mina pidin loomulikult vastu võtma ja suhtlema. Minu poolne Suhtlus oli „okei, okei“.  Ja siis alustasime sõitu kuhugi mere äärde, kus läksime kayakitega sõitma. Kujutate ette, kayakitega sõit kestis üle kolme tunni..vaene selg mul.Kayakitega sõitsime merel. Olin Keituga paaris..Issi oli Mummuga ja Karin Krissuga. Sõitsime kuhugi kaljude vahele, kus oli mingi jõgi..ja seal jõe peal või kuidas ma nüüd ütlen, seal kaljude vahel oli meeletu dzungel moodustunud puudest mis kasvavad veest välja, nii et juured ja kõik oli näha. Seletamatu, kirjeldamatu loodus. Palju palju koopaid olid ja palju palju ahve oli. Keituga panime tuurid sisse ja lasime suure hooga ennast kayakiga edasi. Vastas oli meil kalju, kus peal istus ahv ja jõllitas meid. Me ei mõelnudki, et ahvid on ohtilikud. Järsku kuskilt kostub giidi hääl „Be careful with monkies“. Paanika tabas meid, sest see ahv vaatas sellise näoga nagu kohe kohe hüppaks ta meile paati. Panime ajama. Jälgisime teda siis kaugemalt. Järsku tuli üks ahv sinna juurde ja nad mõtlesid, et hakkaks paarituma, siis nad paaritusid ja järsku hakkasid täisid üksteiselt otsima. Vaatepilt oli üpris naljakas. Eemal turnisid okstel ja kaljude peal veel kaks ahvi. Nii jube oli. Tegime paar pildi klõpsu ja sõudsime edasi. Sõudmine toimus meil kitsaste puude vahel, mis ulatusid veest välja. Vesi polnud sügav, kuid ka mitte madal. Aer ulatus põhja. Tegime kurve ja igasuguseid tiire seal. Sõudsime edasi ja edasi kuni jõudsime kuhugi puude vahele, kus olid jälle kaks ahvi. Ja nood olid no nii lähedal meil, et meie ei julgenud enam sealt edasi minna. Sest too ahvgi vaatas meid nii, nagu nüüd tuleb paati ja ongi korras noh. Muidugi oli mul mõttes juba plaan välja mõeldud, kuidas ma tegutsen siis. Otseloomulikult ei kavatse ma panna jalgu põhja ja kayakist välja hüpata. Ma oleks võtnud aeru ja virutanud talle vastu pääd. Jumala eest, need dzungli ahvid on ju metsikud, ei taha mina nendega maadlema hakata. Õnneks see monky läks veidi eemale ja saime Keituga neist rahulikult mööduda. Neid oli kaks, aga üks oli väga eemal, et teda me ei pidanud põdema. Siis üks giid oli maru julge seal, pani paljajalu põhjas ringi ja tõmbas meid kayakiga kuskilt nö metsast  välja. Huuh, rahu valdas meid. Ma muidugi lõugasin ka , et, „monkey is here,i’m scared, help us „ :d pool naljatooniga loomulikult. Ma polnud nii väga hirmunud.  Aga eks need ahvid ju vargad ja kurjad olevused ole seal metsikus looduses.Peale sellist situatsiooni hakkasid kaks giidi meiega suhtlema, küsisid kust me päris oleme ja kuidas eesti keeles on Hello,good ja thank you. Vastasin siis, et eestist, tere, hästi ja aitäh. Siis üks giididest hakkas kõva häälega karjuma „terre terre“, ai see oli naljakas ja hästi kohta ütles alguses „ice tea“, Sellepeale saime suure naeru maha panna. Aga muidu sõudes nägime veel kalju peal lõõgastumas ühte hästi suurt sisalikku. Ei liigutanud, kuid korralik suurus oli vennale antud. Jälle paar pildiklõpsu ja minek toimus edasi. Aga ega me ainukesed kayakiga sõitjad polnud. Terve grupp inimesi erinevast rahvusest oli. See tegi natuke kõike seda olukorda leebemaks ja vähem kardetavaks. Tee oli pikk ja huvitav ning viriseda ei saanud me, ära ka ei tüüdanud sõitmine,kuid ütlen ausalt, ma ei vinnaks enam teistkorda sama pikka teekonda ette võtta. Huvitav oli ka see, et see , kus me sõitsime oli jõgi, mis asus mere peal või noh ma ei oska seletada ning ühtegi putukat polnud. Vaikne ja rahulik oli. Karin filmis ka väga paljut, kus käisime. Seal oli ka üks suur koobas, mille alla saime me minna ja eks me siis läksimegi ja tegime pilte ja mõnnatasime veidi.  Edasi kui sõitsime tuli üks avarus, mis polnud enam puudega kaetud vaid kaljud ümbritsesid meid. Iluuuuuuus. Siis sai giid minuga jälle jutule, küsis mu nime. Ütlesin „markille“. Ja hakkasid siis pakkuma oma variante või noh,nii nagu nemad seda kuulsid.Nad ei oska ju meie hääldada selliseid nimesid, ütlesid siis mu nimekohta „vankille“..ma karjusin siis „MARKILLE“, järgmine variant oli“ Mankille“, oiiiii, Ütlesin et „MARKILLLLLLEEE“..Siis üritasid uuesti ja nohm, veidi paremini tuli välja. Keitu nimesid ka. Siis öeldi, et „kas nagu Katie Perry“ Ma vastasin, et Yes!..ja üks giididest hakkas laulma katie perry laulu „californian girls“ :d. Küsiti kas Keithy oskab ka laulda, ( keitu saab inglise keelest aru aga kunagi ise midagi ei räägi) Niisiis ma vastasin et „no, she is a bad singer, the worst“, panid naeru sellepääle. Samal ajal kui meie siis mulisesime giididega olid issi ja karin meist ja teistest väga palju maha jäänud ja kogu aeg küsiti, et kus meie perekond on, siis ma karjusin ISSSI..ja jälle nad ütlesid järele, ISSI. :d Funni on kuulata taikate suust eesti keelt. Issi ja Karin olid jäänud taha pildistama ja filmima loodust ja kõik meie grupp pidi neid ootama. Aga polnud hullu, saimegi puhata. Aga kui nemadki meile lähemale jõudsid, suundusime laguuni või noh mingisse kohta, kus oli tekkinud liiv ja kaljud olid hästi suured ümber. Läksime siis sinna ja hüppasime kayakist maha ja tsillisime veidi seal ringi. Hiljem hakkas sõit tagasi juba  sinna kust me kayakiga sõitma hakkasime. Jõgi läks üle mereks ja meres lained peksid kayakit. Päris õudne oli. Kohale jõudes kaldale, maismaale, oli hea ja ohutu tunne. Sõime seal puuvilju ja läksime autosse ning auto viis meid sööma. Sõime hääd ja paremat. Peale söömist läksime elevantidega sõitma. Oii see elevantidega sõit oli alles elamus. Sõitsime nendega migni 45 minutit. Läbi jõe kõndisime ja mägedest ülesse ja pisikestest mägedest alla. Seal kus karin ja Krissu peal olid, too elevant ei kuulanud korra sõna ja sai kohe peksa..jube kahju oli. Sai mingi pulgaga,millel oli rauast ots vastu pead, mitu korda, nii et elevandil oli valus. Niii kurb oli. Pärast vaatasime , et otsaesine oli elevandil katki, aga polnud kindel, kas löömisest, sest minu arust lõi ta elevanti teisse kohta, aga ei tea ka. Igatahes see intsident tekits väga paha tunde. Elevandid oli maru armsad, üks oli ka täitsa rase. Sügas vahest oma peput ja jalga vastu puud. Hullult armas. Söötsime neid hiljem maha tulles kurkidega. Edasi toimus reis meilcatfishi farmi. Seal anti meile kalasööki, et saaksime anda näljastele kaladele süüa. Kohe kui söögi väiksesse tiiki viskasime, olid suured catfishid suud ammuli platsis. Nad olid nii näljased, et mõni catfish oli teise catfishi peal ja veest lausa väljas. Meeletu huvitav vaatepilt. Nägime seal farmis veel krokosid, mingiseid teisi kalu nimega koid, jänkusid ning papagoisid. Pärast seda hakkas sõit meil tagasi hotelli. Kell oli kuskil 16.50 kui hotelli jõudsime. Viskasime 100 batti tippi kahepeale kahele giidile, olid väga tänulikud ja lehvitasime neile ning asusime kõndima tubadesse. Väsimus oli meeletu peal. Niisiis me läksime kell pool kuus kuskil magama ja enam me ei ärganudki ülesse. Selline huvitav päev meil siis.