Ärkasime täna kell 6.30 juba. Sest tripile minek toimus kell 7. Tähendab, kell 7 tuli auto meile järgi. Enne autole istumist sõime. Võtsin endale praetud riisi, siis krõpse piimaga, mahla ja kohvi ning sõin kähku ära, et tuppa joosta ja enda asjad kokku panna, mida tahan kaasa võtta. Kiirustasin nii mis hirmus. Järjekordselt ma hilinesin ja minu järel oodati. Pole hullu, taikad on kannatlikud. Tai inimesi kasvõi liikluses võrrelda Eestiga, on jube vahe sees. Olgu liiklus kui suur siin või astugu kui palju tahes inimesed autodele teele ette, mittekeegi ei signaalita või ei vaata kurja näoga. Lastakse rahulikult üle ja sõidetakse oma teed edasi. Aga see selleks. Mina pidin siis selles bussis, mis meile hotelli ette järele tuli, ette istuma. Sest Karin ja Keitu jooksid kohe taha istuma. Algul ma ei tahtnud küll, kuid pärast oli ees märksa huvitavam istuda, sest sain vähemalt selgelt ette näha ja mõnusat kiiret autosõitu nautida, samal ajal kui teised vaatasid üksteise kuklaid või üksteise istmeid. Paras neile! Kell 7 hommiku on ikka liiga vara, et kuhugile minna ning tänu sellele jäin ma autos magama. Uni oli meeletu, oleksin võinud magada seal mitmeid tunde, kuid ei tea kas 10 minutit sain ka silma looja lasta? Ees ootas meid pikk reis kaatriga. Algul pakuti meile röstsaia ja teed, millest ma keeldusin, sest olin hotellis oma kõhu niivõrd täis ladunud, et raske oli isegi ennast liigutada, rääkimata hingamisest. Pidime siis teise järel ootama, kui migni 22 inimest peale meie söövad ja joovad ning alles tüki aja pärast saime hakata kaatrisse minema. Meie Keituga jooksime, et olla esimesed , kes kaatri peale jõuavad, sest tahtsime parimaid kohti saada. Saimegi! Et kaatrisse saada, ulatasid muidugi meile taikad oma abistava käe, mis oli üliarmas! Kaater kimas siis kohalt minema. Sõit kestis umbes tund, lained muidugi peksid siis seda paati, paat üples merel, ülikaiff! Päike sillerdas ja kõik oli tiptop. Meid viidi snorgeldama. Kohale jõudes toppisime endale vestid selga, panime snorklid pähe ja hüppasime vette. Hakkasime veealust maailma uurim. Koralle oli igalpool, tohutuid ja igasuguseid. Mõned inimesed said isegi korallide peal seista. Mina seda lõbu loomulikult ei harrastanud, hea et ma üldsesinna vette julgesin minna. Mõtlesin 10x läbi muidugi, kui selle saatusliku sammu tegin, kuid kõik läks hästi. Saime vaadatud mitmeid huvitavaid kalu,suuri ja väikeseid, meresiile ja igasugu taimi. Olime seal merepeal umbes tund. Meie Keituga olime muidugi viimased, kes kaatrisse tagasi läksid. Olime lihtsalt nii ekstaasis soolasest vees ja mereelust. Üks tailasest giid sai meile veel nalja ka visatud „ See you tomorrow, we pick you up then, bye.“ Muahaha, panime pisikese naeru maha, vastasin „bye“ aga ise samal ajal ujudes kaatri poole tagasi. Ei jäetudki maha! Huh..thank god. Snorgeldades käisid mul muidugi peast igasugused hai ja meduusi mõtted läbi, kuid hoidsid mõttes pöialt, et vast ikka ei ole neid siin. Ei näinud küll ühtegi. Aga kui paati läksime, abistavad käed jälle tulid meie poole. Võtsin vesti seljast ja mind lasti puhta jaheda veega üle. Soolast ikka ilusti puhtaks ju! Järgmine peatus asus meil kuskil teisel hösti väiksel , no ei oskagi nime anda kus, Kaljusaarel, kus oli pisut liiva, vbla mingi 50 meetri ulatuses väike liivarand. Mõtlesime keituga seal ka snorgeldada, kuid hirm oli seekord üle tahtejõu. Niisiis jätsime selle toreda tegevuse pooleli. Pealegi hakkas vihma nii kõvasti sadama, et pidime lihtsalt sunniviisiliselt sealt saarelt lahkuma paati. Muide, seal saarel oli mingi majakene , keegi vist üksinda elas seal, ei saanudki täpselt aru. Huvitav! Kui kõik inimesed olid ilusti paadis, hakkasime sõitma „fisher village“sse. Palju Palju vett pritsis sisse. Aa jätsin mainimata, et kui ma kaatrilt enne maha tulin, olin tark ja mõtlesin et vesi on madal, aga vesi ulatus mulle praktiliselt veidi alla puusade, niisiis sai mu kleit märjaks ja taipoisid said jälle kajaka lendu lasta. Aga pole hullu. Vihmasadu oli niigi niivõrd hull, et kleit oleks nagunii märjaks saanud. Terve aeg sinna kalameeste külasse pritsis vesi paati sisse ja kõik olid omadega plindris. Siis ma loobusin juba ennast vihmakäest hoidmast ja läksin kaatri eesotsa, kust sain selge pildi merele. Kõige mõnusam tunne oli eesotsas olla ja nautida kiiret sõitu merel. Kohale sinna külasse jõudes võtsin oma kotikese kaatrist ning abistavad käed jälle tulid ja aitasid mind sealt välja. Nii tore! Sinna külla oli meile tehtud lauake, kust sai süüa võtta. Söök oli Super maitsev! Meie juurde tuli siis üks mees kilpkonn käes ja näitas meile ning väikestele kilpkonna. Mina krabasin siis kilpkonna enda kätte ja mees, kes selle andis läks ära. Olin tähelepanu keskpunktis! Teisedki tulid vaatama kilpkonna minu käes. Ma söötsin väikest kilpkonnapoissi riisi ja krevetiidega. Oi kuidas ta nautis seda. Ja väikese looma kohta sõi ta meeletult palju. Vihma sadas ikka lakkamatult. Otsisime parema koha kus istuda, läksime kuskile välibaari,kus oli suur katus, muidu üleni lahtine. ( aa see ka, enne kui kilpkonna söötsin, kilpkonn võttis mu sõrmes kinni kogemata, ja ma ehmatasin nii ära, et pillasin kilpkonna maha, ups. Kilpkonnapoiss oli üleni liivane, pidin alusama selle vaesekese küürimist ning siis söötsin edasi teda juba hambaorgiga).Hakkasin otsima iinimest, kes mulle selle kilpkonna andis. Leidsingi ülesse ta ja siis hakkas ta rääkima, et kilpkonnast tehakse suppi. Ma ehmusin nii ära. Too taivend ise hakkas naerma sellele, kuid ei loobunud oma jutust ja rääkis veel pikalt pikalt sellest, kuid minu käesolevast kilpkonnast suppi tehakse. Ma olin masenduses ja kurb ja ehmunud, sest teised taikad andsid kinnitust. Olin kergeusklik lollike, sest pärast nad rahustasid mind ja ütlesid, et nali oli. Ma ei saa aru, kas mul on selline nägu peas, et minuga võib nalja teha? :d Siis hakkasid minuga rääkima ühed Inglismaalt päris 40-50ndates eluaastates paar. Küsisid kas ma olen päris Soomest( õnneks pakuti soomet, sest ülejäänud inimesed, kes siin on pakuvad kõik kas Venemaa või Poola või Holland. Venemaa ajab mind kõige enam närvi. Venemaa saab tuumapommi varsti mu käest!) Naine tegi minuga eriti juttu ja küsis, et kus ma olen õppinud rääkima inglise keelt, ma vastasin, et koolis. Ja ütles et räägin päris hästi, selle vastasin, et ma räägin vähe, sellepärast tundubki, et räägin hästi. Küsis siis,kas oskan kirjutada paremini ja kas aru saan ka paremini kui oskan rääkida, minu vastus sellele oli selge „Yes“. Siis rääkisime kilpkonnast ja seletasin talle, kuidas taipoiss ütles, et sellest kilpkonnast tehakse suppi. Siis nainegi rahustas mind jaütes, et nad tahavad minuga niisama lolli mängida. Igatahes tegelesin ma selle kilpkonnaga tükk aega ja siis mõtlesin, et pean ikka ta kuhugi ära andma. Leidsin meie giidi ülesse ja andsin selle tema kätte, tema viis selle põõsasse kuhugi. Olime pisut veel varju all ning hakkasime sammuma kaatri poole. Meile oli pandud ämber, kus saaksime oma jalad ära loputada ja jällegi kahe taipoisi abistavad käed tulid ja aitasid mind nagu printsessi kaatrisse. Ütlesin Thank you ja läksin oma poolmärja kleidiga nautima kaatrisõitu. Läksime järgmisele saarele, kus olid toodud Kayakid vms( ei tea kuidas see kirjapilt välja näeb täpsemalt.) Läksime Keituga hoogsalt kaatrist maha, mina muidugi jälle kleidiga otse vette, ning siis olin ma ületanud enda närvipiiri ja oli juba savi kuimärg kleit mul on, või kui märjaks saab. Mõltesin , et POHHUI, lähen parem ujun kleidiga, sama oli Keitulgi. Läksime siis suplesime vees niikaua kui meie kord kayakitega sõit tuli. Koperdasin muidugi veel ühe nööri otsa, panin peagu kõhuli maha, oli pisut häbi. Kayakid olid kahekohalised, täpselt minule ja Keitule. Läksime siis selle asjanduse peale ja hakkasime sõudma kalju poole, millele pidime ringi peale tegema. See kalju oli üksik ja mere keskel. Sõudsime sõudsime ja lõpuks jõudsime kalju juurde, kus olid veel pisikesed kaljutükid vees, veidi eemal suurest kaljust. Pisikeste kalju tükkide juures olid suured korallid, kuhu keituga sisse sõitsime ilusti. Mere keskel on see üsna juba! Pealegi vihma sadas ja sadas ja laine kasvasid. Kaevasime kuidaagi korallidest ennast välja ning läksime suure ringiga, et enam sellist koralliviga me teeks. Imetlesime kaljut ja sõudsime „üks, kaks“taktis ranna poole. Randa jõudes olime õnnelikud, et eluga pääsesime. Läksime veel tegime paar suplust tiiru niikaua kui kõik teisedki kohale jõudsid randa. Vahepeal tuli meie giidki ujuma ja tõstis ühe armsa koerga kayaki peale. Koer oli õnnelik , kuid libises vette. Giid tõstis ta uuesti peale ja siisoli koer stabiilselt fiktseeritud paadi külge. Kõik olid randa jõudnud , läksime kaatrisse tagasi ja asusime teele tagasi sinna, kus meid kell 7 hommikul peale võeti. Kaatris nägin silti,kuhu peale oli kirjutatud „Lost snorkel 1000baht“ ja ütlesin üpris kõva häälega „Pretty expensive“. Üks inglastest kuulis seda, ja ütles et mul on lai inglise sõnavara. Alustasid minuga taaskord juttu. Küsisid,et kus ma õppisin siis inglise keelt ja kaua olen õppinud ja mida praegu teen, küsisid ka kellega olen siin. ( issi tänitas mind ükskord selle eest, et andis ühele giidile selge ülevaate oma perest, et kes kõik mulle on, Keitu=kasuõde, mummu ja krissu=poolõde, poolvend, karin =isanaine, nüüd siis, et mitte kuulda õiendust, ütlesin, et keitu on mu õde jne).Inglane küsis siis kas Eesti pealinn Tallinn. Olin õnnelik, et sain haritud inimesega jutule. :d Ei ausalt ka, arvan, et pooled inglased mõtlevad..Tallinn? What the fuck is that?. Kui jutt otsa sai, siis jõudis kohale mulle, et olen üleni märg. Kaater hakkas sõitma, tuul hakkas puhuma. Külm hakkas esimest korda Tais! Ilm oli väga kehv. Võtsime endale Keituga märja käteräti ümber, pärast anti päästevest ka ümber, et külmust peletada. Sõitsime üsna pikalt. Jöin tukkuma, sest olin nagu megaväss. Jõudsime saarele, kus inglased pidid maha minema. Naine koputas mulle õlale ja ütles midagi sellise alatooniga, et „oli tore,bye“, ei saanud täpselt aru, kuna ma olin veel uimane, et reageerida ja karjusin „bye“ tagantjärele. Siis tagurdasime paadiga ja viisime järgmised ära. ..Külmetasime Keituga nagu hullud oma märgade riietega, päästevesti ja läbimärja rätikuga. 7minuti pärast olime lõpuks seal, kus vaja. Tahtsin ruttu paadist lahkuda. Jobu nagu ma olen, panin paadis oma jalatsid jalgaja hüppasin nendega vette. Üks plätt jäi liiva sisse kinni, ning teine tuli jalast, samal ajal kui teist püüdsin, tuli ka liiva sisse kinni jäänud pläta jalast ning neid kinni pöödes panin ma plärtsuga vette. Taikas giid kohe jooksis minu juurde „oh are you okay“ hullult,muretses ja tundis halvasti, et ei saanud aidata. Ma ütlesin, et kõik on korras ja plahvatasin naerupurske. Siis temagi naeratas ja kõik oli korras. Läksime Keituga siis läbimärga rätikut väänama. Liitrite viisi vett tuli sealt välja ja hea mõelda, et meie hoidsime seda veel endal peal. -.- Enne bussi peale minekut, lasti meile jalgade peale vett, et ilusti liivast puhtaks saaks. Siis giid hakkas midagi rääkima, millest ma ei saanud midagi aru, mis siis et rääkis inglise keeles aga see sõna oli minu jaoks mingi ilgelt naljakas, kuid tundmatu, siis malihtsalt naeratasin ja ütlesin „okay...thank you..bye.“. See sõna mida ta ütles, kõlas umbes nii“ umbrella fliflopper“ ..umbrellast sain aru, aga ülejäänud..Möh?. Sõit algas siis tagasi hotelli poole. Märg,liivane ja väsinud olla. Võtsime oma toavõtme administraatori käest ( anname alati minnes selle sinna, soovitati,sest võtme kaotamine pidi väga kallis olema) ning läksime kõik oma tubadesse, ennast kuivatama ja puhkama. Mängisime Keituga pisut arvutis ning läksime magama. Magasime kuskil kolm tundi. Ärkasime, sest issi ja teised tulid klopsima ukse taha..masendajad. Keitu jooksis ust avama ja jooksis ruttu voodisse tagasi. Issi ja teised tahtsid linna peale süüa ostma minna ja turule. Algul oli jutt, et me tuleme neile järgi, kuid kõik lõppes sellega, et issi kiskus meil teki pealt ning ähvardas veega ja nii me olimegi üleval, unistena ja pahurad. Panime papud jalga ja läksime nendega kaasa.-.- Käisime veidi ringi, ostsime süüa ja tulime tagasi hotelli. Hotllis maiustasime oma toidud ära Karini ja issi toas ning peale slöömist läksime Keituga enda tuppa, et rahus saada olla ja mängida arvutit. Nüüd Keitu jäi magama ja mina oma blogi kirjutama. Blogi kirjutamine sai läbi. Väike tore ülevaade meie Imelisest päevast Tai saartel. Head ööd! J
No comments:
Post a Comment