23.11.10 teisipäev 16 päev

Ärkasime kell 8.00 ja aega oli vähe, sest tuli minna ju reisile. Ruttu ruttu kiirustasime sööma, kuid aega jäi siiski väheks. 8.45 pidime olema sihtpunktis, kus meil paat väljub. Söömise lõpetasime kuskil 8.40 ja kõigil juba närv püsti,et hophophop nüüd. Niisiis jooksin ma tuppa enda asju haarama ja ruttu ruttu välja, et võtmed ära anda. Niisiis tuli meie juurde üks naine ja küsis, et kas meie lähme reisile. Mina kujutasin kogu aeg ette, et peame jälle kastiautosse istuma ja kuhugile sõitma, aga võta näpust, pidime hoopis veidi kõndima..umbes minut ja olime rannas, kus meid rühmitati ära ning pandi paadile. Jällegi oli palju erinevast rahvusest inimesi koos. Soomlasi, Inglasi, Singapurist keegi ja teisigi. Kõik olid meeletult toredad. Giidid olid vahvad ja kõik oli tipstops. Hakkas sõit kuhugile saarele, pole kindel, aga ühe saare nimi oli Hong Island( hong tähendab punast ), teise saare nimi oli Paradise Island ja rohkem pole meeles, mis saared me läbi käisime.  Esimesena hakkasime me snorgeldama kuskil kaljude juures, kus vee sügavus oli 4-5 meetrit. Põhja oli halvasti näha, aga kalu oli päris palju vee peal, sest kõik viskasid saia ja no ookeani kalad on alati maru näljased ju. Ka mulle anti saia ja üks giid kohe jälle minuga naljatas, et ma seda ära ei sööks..vastasin, et ma tahan, sest olen väga näljane. Ta puhkes naerma. ( kõige nõmedam selle vette minekuga oli see, et mul polnud ujukaid jalas, ja pidin kuskil paadi nurgas vahetama. Üpris ebamugav. ) Muidugi ma seda saia ära ei söönud, võtsin hoopis vette kaasa. Hakkasin vees viskama saia kaladele ja kõik kalad hakkasid siis minu poole ujuma, mis oli väga jube..olid mul mingi 5 cm kaugusel minust. Üks vahtis isegi otsa mulle. Huh..jube. Enam ma seda viga ei teinud, vaid hakkasin saia Karini suunas viskama. Karin pani kiljuma, sest kalad läksid kõik siis tema juurde. Ma sain sellise naeru maha panna, sest ma muudkui viskasin ja viskasin ja Karin oli hullumas. Siis kui Keithu vette tuli, viskasin ka tema poole ja ka tema oli hullumas. Mul oli taaskord nii naljakas. Kahjuks aga Keithu ei jäänud kauaks vette püsima, sest tal hakkasid jalad torkima ning ta ei saanud aru mis toimub. Karinil sammuti, aga mul mitte. Hiljem lugesin netist, et need mis torkisid Karinit ja Keitut olid meduusi tükikesed, mis pole ohtlikud aga ajavad torkima.  Kui snorgeldamine sai tehtud, tuli ette võtta sõit järgmisse kohta, mis oli Sinine laguuun. Seal lasti meid ujuma. Ning meie õnneks, polnu seal kalu ega muid veeelukaid. Sest igapäev kell 5 kaob sealt vesi ära. Veesügavus oli seal muidu 3 meetrit. Ujuda oli super, vesi oli küll soolane, aga ülihea oli. Vesi oli selline rohekas sinine, rohkem rohekas kui sinine. Hästi ilus. Me Kariniga kahekesi läksime, Keitu , Issi ning väikesed olid paadis nii kaua. Ujuda sai 10 minutit, sest pidime kihutama järgmisele saarele, Paradiisi saarele. Seal veidi snorgeldasime ja söötsime kalu, ujuda saime niisama ka. Järgmise saare nime ma eimäleta, kuid sinna viidi meid söömiseks ja need kes kayakiga sõitma ei läinud, need jäid saarele. Meie Keithuga ei tundud enam kayakiga sõitmisest huvi, mina sellepärast, et ei tahtnud seljavalu, Keitu lihtsalt ei viitsinud enam. Niikaua kui teised sõitsid siis kayakitega, meie keituga möllasime vees, snorgeldasime, otsisime teokarpe ja niisama tsillisime saarel. Üks taikas leidis veest meduusipojakese (ing. Jellyfish), mida me Keituga uurisime. Muidugi sain mina ka seal saarel olles mignise meduusitükikesega kõrvetada. Nõme tunne. Igatahes jõudsid mingi aeg ka kayaki inimesed tagasi koos giidiga ja rääkisid kuidas nemad nägid meduusi. Ma tahtsin ka näha, niisiis üks giididest läks kaljude äärde, kus meduusid pesitsevad ja tõi meile ühe väga suure roosa meduusi, kes polnud mürgine, niisiis me näperdasime teda seal. Oli nagu tarretis. Tagasi minnes istusime me Keituga laeva katusele ja nautisime tuult mis seal oli ja vaadet merele. Mõtlesime, et miks me küll enne sinna katusele ei läinud. Sõites tagasi nägime meeletult palju meduuse ookeani peal ulpimas, valgeid ja roosasid, kahjuks mitte ühtegi punast(punane on mürgine). Viisime paar inimest ka mingisse teisse kohta ja siis oli meie sihtpunkt meie hotellirand. Minuga hakkasid giidid jälle rääkima, et ma homme ka tuleks reisile kaasa ja ma vastasin, et olgu ma tulen ja olen homme siis teie giid. Said jälle naerda nad, ei tea küll miks. Siis muudkui seletasid seal minuga ja ainult naersid. Tõesti nagu, kas mul selline nägu peas, et minuga võib naljatada?:D  Lõpuks jõudsime randa ja kõik läksime maha, vesi oli langenud, nii et paat ei saanud väga kaldale ulpida, pidime minema veest ise veidi maad. Polnud sügav. Suruti muidugi minu kätt veel ja öeldi, et minuga oli meeldiv tuttavaks saada,küsiti nime ja siis ma läksin. Karjuti veel mulle järgi, et ma homme ikka tuleks. Issi ja teised oli eest ära läinud, pidin neile järele jooksma. Läksime siis hotelli. Ja jätkus tavapärane elu, söögiostmine, söömine, arvuti ja magama! Ei mäletagi kas basseinis ujumas ka käisime, vist küll. Igatahes jällegi oli üks huvitav ja vahva päev seljataga.

20.11.10 Laupäev, 13 päev

Ärkasime, ruttu ruttu siis sööma ja valmis sättima ennast tripiks. Asjad kotti ja minek autole, mis meid all ootas. Taaskord oli kastiauto meil järel. Tuppa enne ka helistati ja öeldi, et auto on all. Mina pidin loomulikult vastu võtma ja suhtlema. Minu poolne Suhtlus oli „okei, okei“.  Ja siis alustasime sõitu kuhugi mere äärde, kus läksime kayakitega sõitma. Kujutate ette, kayakitega sõit kestis üle kolme tunni..vaene selg mul.Kayakitega sõitsime merel. Olin Keituga paaris..Issi oli Mummuga ja Karin Krissuga. Sõitsime kuhugi kaljude vahele, kus oli mingi jõgi..ja seal jõe peal või kuidas ma nüüd ütlen, seal kaljude vahel oli meeletu dzungel moodustunud puudest mis kasvavad veest välja, nii et juured ja kõik oli näha. Seletamatu, kirjeldamatu loodus. Palju palju koopaid olid ja palju palju ahve oli. Keituga panime tuurid sisse ja lasime suure hooga ennast kayakiga edasi. Vastas oli meil kalju, kus peal istus ahv ja jõllitas meid. Me ei mõelnudki, et ahvid on ohtilikud. Järsku kuskilt kostub giidi hääl „Be careful with monkies“. Paanika tabas meid, sest see ahv vaatas sellise näoga nagu kohe kohe hüppaks ta meile paati. Panime ajama. Jälgisime teda siis kaugemalt. Järsku tuli üks ahv sinna juurde ja nad mõtlesid, et hakkaks paarituma, siis nad paaritusid ja järsku hakkasid täisid üksteiselt otsima. Vaatepilt oli üpris naljakas. Eemal turnisid okstel ja kaljude peal veel kaks ahvi. Nii jube oli. Tegime paar pildi klõpsu ja sõudsime edasi. Sõudmine toimus meil kitsaste puude vahel, mis ulatusid veest välja. Vesi polnud sügav, kuid ka mitte madal. Aer ulatus põhja. Tegime kurve ja igasuguseid tiire seal. Sõudsime edasi ja edasi kuni jõudsime kuhugi puude vahele, kus olid jälle kaks ahvi. Ja nood olid no nii lähedal meil, et meie ei julgenud enam sealt edasi minna. Sest too ahvgi vaatas meid nii, nagu nüüd tuleb paati ja ongi korras noh. Muidugi oli mul mõttes juba plaan välja mõeldud, kuidas ma tegutsen siis. Otseloomulikult ei kavatse ma panna jalgu põhja ja kayakist välja hüpata. Ma oleks võtnud aeru ja virutanud talle vastu pääd. Jumala eest, need dzungli ahvid on ju metsikud, ei taha mina nendega maadlema hakata. Õnneks see monky läks veidi eemale ja saime Keituga neist rahulikult mööduda. Neid oli kaks, aga üks oli väga eemal, et teda me ei pidanud põdema. Siis üks giid oli maru julge seal, pani paljajalu põhjas ringi ja tõmbas meid kayakiga kuskilt nö metsast  välja. Huuh, rahu valdas meid. Ma muidugi lõugasin ka , et, „monkey is here,i’m scared, help us „ :d pool naljatooniga loomulikult. Ma polnud nii väga hirmunud.  Aga eks need ahvid ju vargad ja kurjad olevused ole seal metsikus looduses.Peale sellist situatsiooni hakkasid kaks giidi meiega suhtlema, küsisid kust me päris oleme ja kuidas eesti keeles on Hello,good ja thank you. Vastasin siis, et eestist, tere, hästi ja aitäh. Siis üks giididest hakkas kõva häälega karjuma „terre terre“, ai see oli naljakas ja hästi kohta ütles alguses „ice tea“, Sellepeale saime suure naeru maha panna. Aga muidu sõudes nägime veel kalju peal lõõgastumas ühte hästi suurt sisalikku. Ei liigutanud, kuid korralik suurus oli vennale antud. Jälle paar pildiklõpsu ja minek toimus edasi. Aga ega me ainukesed kayakiga sõitjad polnud. Terve grupp inimesi erinevast rahvusest oli. See tegi natuke kõike seda olukorda leebemaks ja vähem kardetavaks. Tee oli pikk ja huvitav ning viriseda ei saanud me, ära ka ei tüüdanud sõitmine,kuid ütlen ausalt, ma ei vinnaks enam teistkorda sama pikka teekonda ette võtta. Huvitav oli ka see, et see , kus me sõitsime oli jõgi, mis asus mere peal või noh ma ei oska seletada ning ühtegi putukat polnud. Vaikne ja rahulik oli. Karin filmis ka väga paljut, kus käisime. Seal oli ka üks suur koobas, mille alla saime me minna ja eks me siis läksimegi ja tegime pilte ja mõnnatasime veidi.  Edasi kui sõitsime tuli üks avarus, mis polnud enam puudega kaetud vaid kaljud ümbritsesid meid. Iluuuuuuus. Siis sai giid minuga jälle jutule, küsis mu nime. Ütlesin „markille“. Ja hakkasid siis pakkuma oma variante või noh,nii nagu nemad seda kuulsid.Nad ei oska ju meie hääldada selliseid nimesid, ütlesid siis mu nimekohta „vankille“..ma karjusin siis „MARKILLE“, järgmine variant oli“ Mankille“, oiiiii, Ütlesin et „MARKILLLLLLEEE“..Siis üritasid uuesti ja nohm, veidi paremini tuli välja. Keitu nimesid ka. Siis öeldi, et „kas nagu Katie Perry“ Ma vastasin, et Yes!..ja üks giididest hakkas laulma katie perry laulu „californian girls“ :d. Küsiti kas Keithy oskab ka laulda, ( keitu saab inglise keelest aru aga kunagi ise midagi ei räägi) Niisiis ma vastasin et „no, she is a bad singer, the worst“, panid naeru sellepääle. Samal ajal kui meie siis mulisesime giididega olid issi ja karin meist ja teistest väga palju maha jäänud ja kogu aeg küsiti, et kus meie perekond on, siis ma karjusin ISSSI..ja jälle nad ütlesid järele, ISSI. :d Funni on kuulata taikate suust eesti keelt. Issi ja Karin olid jäänud taha pildistama ja filmima loodust ja kõik meie grupp pidi neid ootama. Aga polnud hullu, saimegi puhata. Aga kui nemadki meile lähemale jõudsid, suundusime laguuni või noh mingisse kohta, kus oli tekkinud liiv ja kaljud olid hästi suured ümber. Läksime siis sinna ja hüppasime kayakist maha ja tsillisime veidi seal ringi. Hiljem hakkas sõit tagasi juba  sinna kust me kayakiga sõitma hakkasime. Jõgi läks üle mereks ja meres lained peksid kayakit. Päris õudne oli. Kohale jõudes kaldale, maismaale, oli hea ja ohutu tunne. Sõime seal puuvilju ja läksime autosse ning auto viis meid sööma. Sõime hääd ja paremat. Peale söömist läksime elevantidega sõitma. Oii see elevantidega sõit oli alles elamus. Sõitsime nendega migni 45 minutit. Läbi jõe kõndisime ja mägedest ülesse ja pisikestest mägedest alla. Seal kus karin ja Krissu peal olid, too elevant ei kuulanud korra sõna ja sai kohe peksa..jube kahju oli. Sai mingi pulgaga,millel oli rauast ots vastu pead, mitu korda, nii et elevandil oli valus. Niii kurb oli. Pärast vaatasime , et otsaesine oli elevandil katki, aga polnud kindel, kas löömisest, sest minu arust lõi ta elevanti teisse kohta, aga ei tea ka. Igatahes see intsident tekits väga paha tunde. Elevandid oli maru armsad, üks oli ka täitsa rase. Sügas vahest oma peput ja jalga vastu puud. Hullult armas. Söötsime neid hiljem maha tulles kurkidega. Edasi toimus reis meilcatfishi farmi. Seal anti meile kalasööki, et saaksime anda näljastele kaladele süüa. Kohe kui söögi väiksesse tiiki viskasime, olid suured catfishid suud ammuli platsis. Nad olid nii näljased, et mõni catfish oli teise catfishi peal ja veest lausa väljas. Meeletu huvitav vaatepilt. Nägime seal farmis veel krokosid, mingiseid teisi kalu nimega koid, jänkusid ning papagoisid. Pärast seda hakkas sõit meil tagasi hotelli. Kell oli kuskil 16.50 kui hotelli jõudsime. Viskasime 100 batti tippi kahepeale kahele giidile, olid väga tänulikud ja lehvitasime neile ning asusime kõndima tubadesse. Väsimus oli meeletu peal. Niisiis me läksime kell pool kuus kuskil magama ja enam me ei ärganudki ülesse. Selline huvitav päev meil siis.

19.11.10 Reede, 12 päev

Ärkasime jällegi vaevu, nüüd siis juba uues hotellis. Muide siin hotellis on väga nõmedad tekid. Mingi linade vahel on mingi imelik tekk. Mitte ei ole tekikotis vaid otseses mõttes linade vahel on paksem tekk. Hommikusöök on nagu tavaliselt umbes 7-10ni. Sättisime siis unisena sööma. Söök oli mõeldud ainult neljale inimesele, kuid me võtsime tupsud siiski alla kaasa ning issi jäi tuppa magama. Me pidime talle ülesse süüa tooma. Söögivalik oli väiksem kui esimeses hotellis, kuid söök oli maitsev ja söönuks me saime. Ladusime siis issile ka taldriku sööki täis ning mina pidin küsima, kas võime ülesse süüa võtta või ei. Lubati loomulikult. Karin tassis Keituga sööki. Mina ei tahtnud, mul pisut piinlik, aga pole hullu. Issi sõi oma toidu ära ning meie läksime basseini ujum tupsudega ja Kariniga, Keitu ka muidugi. Bassein oli hullult ilus ja mõnna. Mulle meeldib vähemalt. Polnud väga suur, kuid ka väga väike mitte. Keskmine. Võtsime päikest ja sulistasime vees. Olime seal mingi poolteist tundi. Mitte kaua, aga ega suudagi seal rohkem olla. Palav liialt. Pärast läksime linnapeale. Tegime mõned käigud, jälgisime rahakurssi, võtsime endale järgmise tripi, ostsime süüa. Muidugi tuli vahepeal lakkamatu vihm, kestis jumala kaua ja jumala tugev oli. Lõpuks viskas meil üle ja hakkasime vihmaga tagasi hotelli poole kõndima. Tulime ära hotelli, natuke lõõgastusime ning siis suutis Krissu tõmmata ukse lukku, mis asus Keitu ja minu ning Karini ja Issi toa vahel.Kõik me olime issi ja karini toas, ning minu ja keitu asjad olid kõik meie toas ning keegi ei pääsenud sinna. Pidime seletama koristajale mis meil juhtus ja nad muidugi teise koristajaga abistasid meid. Meie nagu toa välisuks oli ketiga veel kinni ja lukus ja ega seda lahti ei saanud. Kutsuti töömees. Töömees pidi hakkama lammutama vaheukselukku, et me sisse pääseks,hea mark oli meil noh.Krissu sai issi käest pisut pahandada,sest ta mängib kogu aeg ustega aga õnneks saime tänu töömehele tagasi oma tuppa sisse. Peale seda lõõgastusime veel  läksime siis migni kümne paiku kohvikusse pizzat sööma ja emme ja Maiduga läbi interneti suhtlema. Sõime ära neli suurt pizzat, kõtu oli pärast punnis. Mina jõin kokteili ja lastele oli tasuta jäätis.  Pizzabaar pandi kell 23.00 tegelt kinni, kuidmeie olime seal veidi kauem. Pärast söömist läksime hotelli rahulikult leiba luusse laskma, sest pidime ennast ilusti tripiks välja puhkama. ( Muide meil on toal super ilus vaade, otse ees on suur suur kalju ja paremale jääb ookean. Õhtul nägime veel ookeanil hädaraketti, vähemalt meile tundus et oli hädaraket,niisiis,järeldus oli et keegi on laevaga ookeanil hädas..vatvatvat. Iga õhtu lööb ikka korralikult välku kah!!!)

18.11.10 Neljapäev, 11 päev

Oeh, ärgata oli  üpris raske ja samas ka veidi kurb. Sest see oli viimane hommik, kui me ärkasime Koh Samuil. Ärkasime mingi kell pool 8, sest kell pool 9 tuli meile juba suur reisi buss järele. Käisime söömas enne ning panima asjad  kokku. Buss pisut hilines. Ootasime hotelli eesruumis bussi ja rääkisime ühe tai naisega juttu. Buss jõudis pisut peale kella üheksat. Väljas oli palav, bussis oli aga meeletult hea konditsioneer, et hakkas lausa külm. Bussiga sõit oli ligi pooltundi, sõitsime sadamasse praamile. Praamil oli kohati palav, kohati mõnna. Väss oli ilmselgelt suur peal. Keitu nägi ühte pikka tooli, kuhu ma sain magama heita. Magasin, kuulasin enda muusikat ja nautisin. Magades läks aeg nii kiiresti, et olime kohale jõudnud. Tõusin istukile ja minu kõrvale istus üks tai naine, koos kahe lapsega. Üks laps oli 18 kuune. Teine oli pisut vanem, mingi 10. See naine küsis siis, kas Mummu on minu laps või on minu õde. Ütlesin et loomulikult õde. Siis rääkis, et see 18 kuune oskab laulda. Ja siis see 18 kuune olevat öelnud, et ma ilus. Awww . Pärast hakkasime trepist alla mienma ja see väike paksuke 18 kuune tüdruk tegi lehvalehva mulle oma väikse armsa pontsaka käega.  Läksime mingise varju alla bussi ootama ja buss jõudis, trügisime sisse ja hakkasime sõitma oma järgmisesse sihtpunkti. Sõitsime tükk aega ning järsku kui sõidu lõpuni oli mingi 15minti aega, tuli mul nii jõhker pissi häda peale, et ma ei suutnud absoluutselt seda kannatada. Jube tunne. Higi juba voolas ja halb oli olla,sest vetsuni oli veel aega. Lõpuks kui tuli meie peatus..jooksin kiiremas korras bussist maha ja otse tualetti. Vetsupotti polnudki, oli mingi auk, mis oli kaetud plastmassiga, et Vist ilusam välja näeks, aga noh..jahm. Häda sai ära lastud ja hea oli olla. Siis seal baaris või bussijaam või ma ei teagi mis see oli, sai süüa ka. Tellisin endale riisi pähklite ja kanaga. Maksis 70 batti. Kõht sai täis ning siis vaatasime jackassi, mis parasjagu telekast tuli. Sealt pidime edasi sõitma mingisuguse lahtise autoga taaskord. Auto tuli järgi ja sõitsime suure bussi peale. Suures bussis ootasime mingi 50 minna, enne kui buss liikuma hakkas. Sain mõnusalt üksi pingis laiutada. Rahvast tuli sinna nii palju peale..taipasin, et me olemeliinibussis, mis viis meid järgmisse sihtpunkti. Sõit kestis 3 tundi. Vahepeal kui mina magasin otsustas inimesi juurde tulla..ja buss oli nii täis,et ma pidin lihtsalt lampi koomale võtma ja ühe taitüdruku enda kõrvale istuma laskma. Pidin siis ülesse ärkama ja tegema lõbusa näopähe ning võtma ta enda kõrvale. Keitu istus minu taga, tema kõrvale tuli kaks tüdrukut juurde..ühesõnaga  kolmekesi kahese bussipingi peal. Keitu kurjalt põrnitses ning mina aga jäin magama edasi, sest mul oli jõhker uni peal. Magasin päris tükk aega. Lõpuks läks üks tüdruk Keitu kõrvalt minema ja siis läks hiljem ka teine tüdruk Keitu kõrvalt minema ja viimaks läks ka minu kõrvalt tüdruk minema. Huuh,sain edasi laiutada. Kuigi varsti olime juba eelviimases peatuses. Eelviimases peatuses läksime siis kohe pissile. Keitu ja Karin jõudsid minust enne vetsu, kuid Keitu kargas vetsust välja, kuna seal oli sisalik. Mina julge tüdruk sisalikku ei karda, läksin sisse sinna, kuid avastasin et vetsupaberit pole. Pidin ootama kuna Karin vetsust välja tuleb. Siis kui hädad tehtud , läksime ja ootasime mingi 25minutit autot, mis meid hotelli viib. Ühesõnaga, me olime Lõpuks Krabil, vaid kilomeetrid lahutasid meid hotellist. Hotelli jõudes oli kell juba mingi 7 õhtul. Ei vinnanud enam välja minna, tsillisime niisama enda toas ringi, uurisime tuba, arutasime mis meile siin ei meeldi ja mis meeldib ning läksime ära magama, et koguda ennast järgmiseks päevaks.

14.11.10 Pühapäev, seitsmes

kasime taaskord ülesse nagu iga hommik onjo. Isadepäev oli kätte jõudnud. Sõime kõigil mossis näod, sest eelmine päev oli ju mummuke korra kaduma läinud ja issi oli ikka veel kurjavõitu. Aga siiski oli ju Isadepäev ja pidi isale midagi kinkima. Aga enne käisid Keitu ja teised basseinis, ma ei jõudnud, olin väss. Pikutasin toas ja olin pisut netis. Siis tulid nad tagasi tuppa ja Karin ütles, et issile võiks midagi isadepäeva puhul kinkida ja ütles et võiks pesu ära viia pesema. Mina jällegi ei jõudnud kaasa minna, sest ma olin niiniiiväsinud. Sain pisut puhata, kui nemad juba taagasi olid. Ostsid issile tordi,kuhu peale oli kirjutatud midagi inglise keeles jamidagi eesti keeles. Ei mäletagi mis seal peal oli. Igatahes issi leebus siis natuke, kuisai selle armsa kingi,püksid ka sai. Aga tort oli magusavälimusega, aga maitse oli üsna soolane. :D Keitu ei tahtnud torti, niissiis issi hakkas kiusama Keitut ja suruma kooki sisse talle, aga keitu sai kurjaks ja kurvaks ning läks minema. Inetu tegu pisut issi poolt. Aga pärast söömist vat ei mäletagi, mis tegime.  Kuid õhtul läksime massaasi, mis oli taaskord ülim. Mulle tegi mingi 27 aastane naine, kuid paistis nagu mingi 17-19 aastane välja.  Ulme. Pärast meeldivat massaasi,läksime isadepäeva puhul õhtusöögile, kus meil läks eesti rahas 700.-. Pretty expensive. Võtsin mingi kanaprae juustu , rummikastmega jamingi möksiga. Leka oli. Siis läksime tagasi hotelli, olime veidi karini ja issi toas ja siis läksime enda tuppa arvutisse ja siis magama.

15.11.10 Esmaspäev,kaheksas

Ärkasime jällegi, läksime hommikusöögile. Pärast hommikusööki läksime randa veidiks ajaks mõnulema. Ei päevitanud, vaid lihtsalt nautisime ookeani ja sulistasime jalgadega vees. Krissu pritsis kogu aeg, kuid ma olin talle öelnud juba, et ärgu pritsigu, ikka pritsis, aga siis sain mina ka kurjaks ja panin talle lartsaka vett vastu, nii et ta oli väga märg. Hakkas jonnima siis. Issi küsis miks ma nii tegin, ma ütlesin, et ma keelasin teda ja ta ei kuulanud. Ja siis issi ütles Krissule, et „öeldi sulle ju et ei pritsi“ mul oli kohe hea olla. Sest poiss peab sõna kuulama ka. Siis leidsime Keituga mingi kookospähkli, mida hakkasime koorima. Päris raske oli rsk koorida. Kookospähkli sees oli kookospähel, mis oli tühi. Saime kooritud ja siis viskasime minematolle. Läksime siis reisi ostma. Esimene koht kus meile reisi pakuti,oli üsna kallis. Kauplesime, aga ei andnud alla. Läksime sealt minema. Mina ei vinnanud kaasa minna järgmisse kohta, niisiis Issi, karin, keitu ja tupsud läksid vaatama teises kohas mis hinnaga saab. Mina läksin omaette hotelli mõnnatama. Basseini äärde ja tuppa puhkama. Nad ostsid süüa ka, ja ma hüppasin kohe nende tuppa sööma. Nämmnämm. Sõime ära ja puhkasime taaskord. Õhtul läksime linnapeale meie Karin, Mina,Keitu, Mummu, Krissu. Vaatasime ringi ja kauplesime kaupa. Tagasi teel hüppas mulle ringi mees ahviga ja pani ahvi mulle pähe. :d Niii haige oli. Jube veidike ka. Tahtis, et pilti teeksime ja talle selle eest 200batti annaksime, aga Huiii me andsimegi. Läksime minema sööki ostma,et hotellis kõhud mõnnalt saaks süüa täis. Mina pidin veel küsima administraatorilt kas hommikul saame varem sööma minna. 6.45, sest reis ju hakkas kell 7! Käisin küssimas ära ja siis toas tegime jälle neid samu asju mida igaõhtu/öö ..arvuti. Magama!

16.11.10 Teisipäev, üheksas päev

Ärkasime täna kell 6.30 juba. Sest tripile minek toimus kell 7. Tähendab, kell 7 tuli auto meile järgi. Enne autole istumist sõime. Võtsin endale praetud riisi, siis krõpse piimaga, mahla ja kohvi ning sõin kähku ära, et tuppa joosta ja enda asjad kokku panna, mida tahan kaasa võtta. Kiirustasin nii mis hirmus. Järjekordselt ma hilinesin ja minu järel oodati. Pole hullu, taikad on kannatlikud. Tai inimesi kasvõi liikluses võrrelda Eestiga, on jube vahe sees. Olgu liiklus kui suur siin või astugu kui palju tahes inimesed autodele teele ette, mittekeegi ei signaalita või ei vaata kurja näoga. Lastakse rahulikult üle ja sõidetakse oma teed edasi. Aga see selleks. Mina pidin siis selles bussis, mis meile hotelli ette järele tuli, ette istuma. Sest Karin ja Keitu jooksid kohe taha istuma. Algul ma ei tahtnud küll, kuid pärast oli ees märksa huvitavam istuda, sest sain vähemalt selgelt ette näha ja mõnusat kiiret autosõitu nautida, samal ajal kui teised vaatasid üksteise kuklaid või üksteise istmeid. Paras neile! Kell 7 hommiku on ikka liiga vara, et kuhugile minna ning tänu sellele jäin ma autos magama. Uni oli meeletu, oleksin võinud magada seal mitmeid tunde, kuid ei tea kas 10 minutit sain ka silma looja lasta? Ees ootas meid pikk reis kaatriga. Algul pakuti meile röstsaia ja teed, millest ma keeldusin, sest olin hotellis oma kõhu niivõrd täis ladunud, et raske oli isegi ennast liigutada, rääkimata hingamisest. Pidime siis teise järel ootama, kui migni 22 inimest peale meie söövad ja joovad ning alles tüki aja pärast saime hakata kaatrisse minema. Meie Keituga jooksime, et olla esimesed , kes kaatri peale jõuavad, sest tahtsime parimaid kohti saada. Saimegi! Et kaatrisse saada, ulatasid muidugi meile taikad oma abistava käe, mis oli üliarmas! Kaater kimas siis kohalt minema. Sõit kestis umbes tund, lained muidugi peksid siis seda paati, paat üples merel, ülikaiff! Päike sillerdas ja kõik oli tiptop. Meid viidi snorgeldama. Kohale jõudes toppisime endale vestid selga, panime snorklid pähe ja hüppasime vette. Hakkasime veealust maailma uurim. Koralle oli igalpool, tohutuid ja igasuguseid. Mõned inimesed said isegi korallide peal seista. Mina seda lõbu loomulikult ei harrastanud, hea et ma üldsesinna vette julgesin minna. Mõtlesin 10x läbi muidugi, kui selle saatusliku sammu tegin, kuid kõik läks hästi. Saime vaadatud mitmeid huvitavaid kalu,suuri ja väikeseid, meresiile ja igasugu taimi. Olime seal merepeal umbes tund.  Meie Keituga olime muidugi viimased, kes kaatrisse tagasi läksid. Olime lihtsalt nii ekstaasis soolasest vees ja mereelust. Üks tailasest giid sai meile veel nalja ka visatud „ See you tomorrow, we pick you up then, bye.“ Muahaha, panime pisikese naeru maha, vastasin „bye“ aga ise samal ajal ujudes kaatri poole tagasi. Ei jäetudki maha! Huh..thank god. Snorgeldades käisid mul muidugi peast igasugused hai ja meduusi mõtted läbi, kuid hoidsid mõttes pöialt, et vast ikka ei ole neid siin. Ei näinud küll ühtegi.  Aga kui paati läksime, abistavad käed jälle tulid meie poole. Võtsin vesti seljast ja mind lasti puhta jaheda veega üle. Soolast ikka ilusti puhtaks ju! Järgmine peatus asus meil kuskil teisel hösti väiksel , no ei oskagi nime anda kus, Kaljusaarel, kus oli pisut liiva, vbla mingi 50 meetri ulatuses väike liivarand. Mõtlesime keituga seal ka snorgeldada, kuid hirm oli seekord üle tahtejõu. Niisiis jätsime selle toreda tegevuse pooleli. Pealegi hakkas vihma nii kõvasti sadama, et pidime lihtsalt sunniviisiliselt sealt saarelt lahkuma paati. Muide, seal saarel oli mingi majakene , keegi vist üksinda elas seal, ei saanudki  täpselt aru. Huvitav! Kui kõik inimesed olid ilusti paadis, hakkasime sõitma „fisher village“sse. Palju Palju vett pritsis sisse. Aa jätsin mainimata, et kui ma kaatrilt enne maha tulin, olin tark ja mõtlesin et vesi on madal, aga vesi ulatus mulle praktiliselt veidi alla puusade, niisiis sai mu kleit märjaks ja taipoisid said jälle kajaka lendu lasta. Aga pole hullu. Vihmasadu oli niigi niivõrd hull, et kleit oleks nagunii märjaks saanud. Terve aeg sinna kalameeste külasse pritsis vesi paati sisse ja kõik olid omadega plindris. Siis ma loobusin juba ennast vihmakäest hoidmast ja läksin kaatri eesotsa, kust sain selge pildi merele. Kõige mõnusam tunne oli eesotsas olla ja nautida kiiret sõitu merel.  Kohale sinna külasse jõudes võtsin oma kotikese kaatrist ning abistavad käed jälle tulid ja aitasid mind sealt välja. Nii tore! Sinna külla oli meile tehtud lauake, kust sai süüa võtta. Söök oli Super maitsev! Meie juurde tuli siis üks mees kilpkonn käes ja näitas meile ning väikestele kilpkonna. Mina krabasin siis kilpkonna enda kätte ja mees, kes selle andis läks ära. Olin tähelepanu keskpunktis! Teisedki tulid vaatama kilpkonna minu käes.  Ma söötsin väikest kilpkonnapoissi riisi ja krevetiidega. Oi kuidas ta nautis seda.  Ja väikese looma kohta sõi ta meeletult palju. Vihma sadas ikka lakkamatult. Otsisime parema koha kus istuda, läksime kuskile välibaari,kus oli suur katus, muidu üleni lahtine. ( aa see ka, enne kui kilpkonna söötsin, kilpkonn võttis mu sõrmes kinni kogemata, ja ma ehmatasin nii ära, et pillasin kilpkonna maha, ups. Kilpkonnapoiss oli üleni liivane, pidin alusama selle vaesekese küürimist ning siis söötsin edasi teda juba hambaorgiga).Hakkasin otsima iinimest, kes mulle selle kilpkonna andis. Leidsingi ülesse ta ja siis hakkas ta rääkima, et kilpkonnast tehakse suppi. Ma ehmusin nii ära. Too taivend ise hakkas naerma sellele, kuid ei loobunud oma jutust ja rääkis veel pikalt pikalt sellest, kuid minu käesolevast kilpkonnast suppi tehakse. Ma olin masenduses ja kurb ja ehmunud, sest teised taikad andsid kinnitust. Olin kergeusklik lollike, sest pärast nad rahustasid mind ja ütlesid, et nali oli. Ma ei saa aru, kas mul on selline nägu peas, et minuga võib nalja teha? :d Siis hakkasid minuga rääkima ühed Inglismaalt päris 40-50ndates eluaastates paar. Küsisid kas ma olen päris Soomest( õnneks pakuti soomet, sest ülejäänud inimesed, kes siin on pakuvad kõik kas Venemaa või Poola või Holland. Venemaa ajab mind kõige enam närvi.  Venemaa saab tuumapommi varsti mu käest!) Naine tegi minuga eriti juttu ja küsis, et kus ma olen õppinud rääkima inglise keelt, ma vastasin, et koolis. Ja ütles et räägin päris hästi, selle vastasin, et ma räägin vähe, sellepärast tundubki, et räägin hästi. Küsis siis,kas oskan kirjutada paremini  ja kas aru saan ka paremini kui oskan rääkida, minu vastus sellele oli selge „Yes“. Siis rääkisime kilpkonnast ja seletasin talle, kuidas taipoiss ütles, et sellest kilpkonnast tehakse suppi. Siis nainegi rahustas mind jaütes, et nad tahavad minuga niisama lolli mängida. Igatahes tegelesin ma selle kilpkonnaga tükk aega ja siis mõtlesin, et pean ikka ta kuhugi ära andma. Leidsin meie giidi ülesse ja andsin selle tema kätte, tema viis selle põõsasse kuhugi. Olime pisut veel varju all ning hakkasime sammuma kaatri poole. Meile oli pandud ämber, kus saaksime oma jalad ära loputada ja jällegi kahe taipoisi abistavad käed tulid ja aitasid mind nagu printsessi kaatrisse. Ütlesin Thank you ja läksin oma poolmärja kleidiga nautima kaatrisõitu. Läksime järgmisele saarele, kus olid toodud Kayakid vms( ei tea kuidas see kirjapilt välja näeb täpsemalt.) Läksime Keituga hoogsalt kaatrist maha, mina muidugi jälle kleidiga otse vette, ning siis olin ma ületanud enda närvipiiri ja oli juba savi kuimärg kleit mul on, või kui märjaks saab. Mõltesin , et POHHUI, lähen parem ujun kleidiga, sama oli Keitulgi. Läksime siis suplesime vees niikaua kui meie kord kayakitega sõit tuli. Koperdasin muidugi veel ühe nööri otsa, panin peagu kõhuli maha, oli pisut häbi. Kayakid olid kahekohalised, täpselt minule ja Keitule. Läksime siis selle asjanduse peale ja hakkasime sõudma kalju poole, millele pidime ringi peale tegema. See kalju oli üksik ja mere keskel. Sõudsime sõudsime ja lõpuks jõudsime kalju juurde, kus olid veel pisikesed kaljutükid vees, veidi eemal suurest kaljust. Pisikeste kalju tükkide juures olid suured korallid, kuhu keituga sisse sõitsime ilusti. Mere keskel on see üsna juba! Pealegi vihma sadas ja sadas ja laine kasvasid. Kaevasime kuidaagi korallidest ennast välja ning läksime suure ringiga, et enam sellist koralliviga me teeks. Imetlesime kaljut ja sõudsime „üks, kaks“taktis ranna poole. Randa jõudes olime õnnelikud, et eluga pääsesime. Läksime veel tegime paar suplust tiiru niikaua kui kõik teisedki kohale jõudsid randa. Vahepeal tuli meie giidki ujuma ja tõstis ühe armsa koerga kayaki peale. Koer oli õnnelik , kuid libises vette. Giid tõstis ta uuesti peale ja siisoli koer stabiilselt fiktseeritud paadi külge. Kõik olid randa jõudnud , läksime kaatrisse tagasi ja asusime teele tagasi sinna, kus meid kell 7 hommikul peale võeti. Kaatris nägin silti,kuhu peale oli kirjutatud „Lost snorkel 1000baht“ ja ütlesin üpris kõva häälega „Pretty expensive“. Üks inglastest kuulis seda, ja ütles et mul on lai inglise sõnavara. Alustasid minuga taaskord juttu. Küsisid,et kus ma õppisin siis inglise keelt ja kaua olen õppinud ja mida praegu teen, küsisid ka kellega olen siin. ( issi tänitas mind ükskord selle eest, et andis ühele giidile selge ülevaate oma perest, et kes kõik mulle on, Keitu=kasuõde, mummu ja krissu=poolõde, poolvend, karin =isanaine, nüüd siis, et mitte kuulda õiendust, ütlesin, et keitu on mu õde jne).Inglane küsis siis kas Eesti pealinn Tallinn. Olin õnnelik, et sain haritud inimesega jutule. :d Ei ausalt ka, arvan, et pooled inglased mõtlevad..Tallinn? What the fuck is that?. Kui jutt otsa sai, siis jõudis kohale mulle, et olen üleni märg. Kaater hakkas sõitma, tuul hakkas puhuma. Külm hakkas esimest korda Tais! Ilm oli väga kehv. Võtsime endale Keituga märja käteräti ümber, pärast anti päästevest ka ümber, et külmust peletada. Sõitsime üsna pikalt. Jöin tukkuma, sest olin nagu megaväss. Jõudsime saarele, kus inglased pidid maha minema. Naine koputas mulle õlale ja ütles midagi sellise alatooniga, et „oli tore,bye“, ei saanud täpselt aru, kuna ma olin veel uimane, et reageerida ja karjusin „bye“ tagantjärele.  Siis tagurdasime paadiga ja viisime järgmised ära. ..Külmetasime Keituga nagu hullud oma märgade riietega, päästevesti ja läbimärja rätikuga. 7minuti pärast olime lõpuks seal, kus vaja. Tahtsin ruttu paadist lahkuda. Jobu nagu ma olen, panin paadis oma jalatsid jalgaja hüppasin nendega vette. Üks plätt jäi liiva sisse kinni, ning teine tuli jalast, samal ajal kui teist püüdsin, tuli ka liiva sisse kinni jäänud pläta jalast ning neid kinni pöödes panin ma plärtsuga vette. Taikas giid kohe jooksis minu juurde „oh are you okay“ hullult,muretses ja tundis halvasti, et ei saanud aidata. Ma ütlesin, et kõik on korras ja plahvatasin naerupurske. Siis temagi naeratas ja kõik oli korras. Läksime Keituga siis läbimärga rätikut väänama. Liitrite viisi vett tuli sealt välja ja hea mõelda, et meie hoidsime seda veel endal peal. -.- Enne bussi peale minekut, lasti meile jalgade peale vett, et ilusti liivast puhtaks saaks. Siis giid hakkas midagi rääkima, millest ma ei saanud midagi aru, mis siis et rääkis inglise keeles aga see sõna oli minu jaoks mingi ilgelt naljakas, kuid tundmatu, siis malihtsalt naeratasin ja ütlesin „okay...thank you..bye.“. See sõna mida ta ütles, kõlas umbes nii“ umbrella fliflopper“ ..umbrellast sain aru, aga ülejäänud..Möh?. Sõit algas siis tagasi hotelli poole. Märg,liivane ja väsinud olla. Võtsime oma toavõtme administraatori käest ( anname alati minnes selle sinna, soovitati,sest võtme kaotamine pidi väga kallis olema) ning läksime kõik oma tubadesse, ennast kuivatama ja puhkama. Mängisime Keituga pisut arvutis ning läksime magama. Magasime kuskil kolm tundi. Ärkasime, sest issi ja teised tulid klopsima ukse taha..masendajad.  Keitu jooksis ust avama ja jooksis ruttu voodisse tagasi. Issi ja teised tahtsid linna peale süüa ostma minna ja turule. Algul oli jutt, et me tuleme neile järgi, kuid kõik lõppes sellega, et issi kiskus meil teki pealt ning ähvardas veega ja nii me olimegi üleval, unistena ja pahurad. Panime papud jalga ja läksime nendega kaasa.-.- Käisime veidi ringi, ostsime süüa ja tulime tagasi hotelli. Hotllis maiustasime oma toidud ära Karini ja issi toas ning peale  slöömist läksime Keituga enda tuppa, et rahus saada olla ja mängida arvutit. Nüüd  Keitu jäi magama ja mina oma blogi kirjutama. Blogi kirjutamine sai läbi. Väike tore ülevaade meie Imelisest päevast Tai saartel. Head ööd! J

13.11.10. Laupäev, kuues päev

Ärkasime suure ootusärevusega. Jooksime sööma, sest aega  oli väga vähe- Reisipäev ju. Peale söömist tahtsime veel Keituga pead ära pesta. Pidime siis jooksma ja ruttu pead ära pesema. Mina läksin enne ja siis Keitu, aga mul läks sättimisega veidi aega. Ja hilinesin auto peale. Autos oli teisest rahvusestki inimesi. Türklased, üks Sakslane ja üks hiinlane/taikas või jaapanlane või kesteab mis pilukas. Tavaliselt taikad ei käi vist sellistel trippidel. Igatahes pidin ma väga kiirustama, ei tahtnud maha jääda. Hotelli ees ootas mind kastiga auto ning kasti sees olid toolid, kuhu meie pidime istuma. Väga tsill! Väljas oli tappev palavus ning autos sees istuda oleks olnud piin. Niisiis alustasime sõitmist kuhugi Grandmotheri ja grandfatheri juurde ehk need olid kaljude nimed. Uskumatu vaatepilt ootas meid ees, sest tõesti nendele kaljudele olid pandud õiged nimed. Käisime kivikaljudel seal ringi, vaade merele oli imeline. Vesi oli kristallselge, nägime kivide peal jalutamas palju palju krabisid, kes meid hirmsasti kartsid. Pärast läksime ostsime seal lähedalt asuvalt turult Karinile mütsi, sest ta oli ju hirmsasti igaltpoolt ära põlenud. Ta ei tahtnud rohkem oma nägu põletada.  Mina tohman aga jätsin oma mütsi kohvrisse hotelli tuppa. Pärast ostmist juhatati meid tainapääsid tagasi auto juurde. Sealt nautides sõitsime mägedesse. Mägedesse sõit oli vapustav.  Asfaltteed viisid meid mäe tippu. Esimese käiguga ja siduri libisemisega möödusid meil mõned km mägedetippu, alla tulek oli juba kergem. Aga meid viidi siis koskede juurde, vaatepilt oli lummav. Täpselt nagu filmis või mõne loodusfoto peal. Oeh..Ei mäletagi täpselt kas elevantidega sõit oli enne seda või peale..kuid igatahes polnud see mägedes vaid kuskil nö dzungelpõllul. Meid siis täpsemalt pandi mingisuguse istme peale, mis oli elevandi külge kinnitatud. Istusime seal issi,mina ja Mummu. Elevandiga sõitmine on päris huvitav, iste seal peal kõigub paremale ja vasakule pidevalt. Tegime nendega pisikese tiiru. Pärast tegid meist taipoisid, kes meid sõidutasid, pilti. Mind kutsuti elevandi kaela peale istuma. Sügasin elevandi paksu nahka, ei tea kas ta tundiski midagi, aga hull mõnna oli seal olla.  Pildid tehtud ning meid viidi umbes sinna tagasi kust peale võeti. Kohe kui maha elevandi pealt astusin, sirutas elevant on pika londi välja ja tahtis banaani, aga meil polnud anda, kuna ei teadnud, et peab enne sõitu ostma. Kurb. L Peale väikest kurvastust liikusime edasi, ja ostsime banaani, et saada elevandishõu elevantidele banaane jagada. Kohe kui banaanidega elevantide juurde jõudsime, hakkasid londid igaltpoolt lendama. Küll nad tahtsid meilt neid banaane käest rabada. Aga tahtsin kõigile anda, niisiis jagasin ilusti. Üks taikas lasi elevandil suu lahti teha, et saaksin ise otse suhu panna talle banaani. ELEVANDIL ON MEELETU SUUR KEEL..aga samas hästi armas. Üldse, need elevandid kogu aeg nagu naeratasid ja olid ülisõbralikud. Kolm elevanti oli, kaks suuremat ja üks pisem. Pisemat nägime hiljem, sest ta oli tagapool, agaläksime kohe tema juurde, et tallegi maiustus jagada. Muusika käis kõvasti ja nii uskumatu kui see ka ei tunduks, elevant pani üksinda muusikasaatel tantsu. Hullult armas nagu. Väike elevandipojakene üksinda nurgas rõõmsalt tantsis. Täiesti lõpp kui armas. Lõpuks hakkas ka terve shõu pihta. Kutsuti siis kolm vabatahtliku, mina ennast välja ei pakkunud, aga mind kutsuti, niisiis ma läksin. Pidin ronima elevandi peale, kus polnud mingit istet ega midagi, lihtsalt kaelale istuma ja siis hakkas elevant ringi liikuma. Hullult mõnna ja kihvt oli! Elevant pani mind viisakalt maha. Ja oli üldse tubli. Pärast seda , keerutasid elevandid hularõngast, istusid pepukil, seisid esikäppadel, tantsisid, mängisid jalgpalli vabatahtlikuga ja tatsusid vanatahtliku musta naise suure pepupeal esikäpaga ning vabatahtliku mehe „banaani“ peal esikäpaga, aga hästi õrnalt. Siis tehti elevandiga veel köievedu, kutsuti 15 inimest, kes kõik pidid elevanti köiest tõmbama, algul eelevant lollitas ja tegi näo nagu need 15 inimest jõuaksidki tirida teda, kuidsiis tiris elevant järsku vastu, ja kõik inimesed siis libisesid üritades elevandi  jõu vastu saada. Elevandishõu lõppedes algas monkeyshõu, kus olid kaks ahvi, kes tegid trikke, pärast seda oli krokodillishõu. Krokoshõu oli nii kriipi. Kolm poissi, noored, tegelesid nendega. Tõmbasid neid sabast, tegid suud lahti, pistsid pead suu vahele. Krokod ka lollid pole..lõid ühel jalad alt ära ja ikka mitmeid kordi ähvardasid. Kuid kõik läks ilusti ja päris huvitav oli vaadata neid hulljulgeid poisse.  Siis kui see shõugi läbi sai, asusime jälle teele. Läksime vaatama mumifitseeritud munka. Täpselt ei teagi kui vana see munk oli, kuid kinnitada võin, et päris surnud ja päris vana. Hõõrusime siis selle munga juures olevat mingit suurt kella või ma eitea mis see oli, aga hõõrudes kostus välja hääl. Igalühel see välja ei tulnud, aga Minul tuli!!! Edasi läksime Sööma jällegi mägedesse. Siis aga läksime vaatama Suurt Buddha kuju, mis oli ikka korralikult suur. Jäime kookosepiima, mina lausa mitu. Aga see kookosepiim, mida siit saab, eestist ei leia. L Reis kõik see kokku oli väga väsitav. Õlad ja nägu olid ära põlenud,hotelli jõudes läksime basseini ennast jahutama. Kandsin loomulikult ülgade peal rätti, kuid sellestki võttis läbi. Pärast basseini, läksime tukkuma ja siis söögipoolist otsima. Hotellis toitusime tänavatoidust ja siis kõik oma tuppa. Meie Keituga mängisime arvutis. Ei tea mis teised toas tegid, aga meil oli vähemalt lõbus. Siis läksime magama, et järgmine päev kiiremini kätte jõuaks.

12.11.10 reede, viies päev

12.11.10

Ärkasime taaskord ning jällegi mega vara, sest hommikusöök on siin,Koh Samuil Am Palace Hotellis vms, ka kuskil 7-10ni. Üles saada on nagu vastikult raske, aga mis parata, kui süüa tahad, siis aga ärka. Hommikusöögiks on valida mingi kuue erineva söögi vahel, eelmises  hotellis oli rootsilaud, siin aga peab konkreetsete söökide vahel valima. Mina võtsin endale riisisupi kana tükkidega, röstsaia ja piimaga krõpse, joogiks apelsini mahla ja kohvi. Päris maitsev oli, kõht sai ilusti täis. Kui kõht sai täis söödud, siis otsustasime minna vaatama, milline rand välja näeb. Rand asub meie hotellist kahe minuti kaugusel. Kõigepealt käisime hotellist läbi, sättisime ja asusime seda pikka kahe minutilist teekonda ette võtma. Randa jõudes jäi meil suu lahti, sest vaatepilt oli võrratu. Rand oli kui paradiis. Midagi nii ilusat ma pole näinud vist iialgi. Päike säras, vesi sujuvalt lainetas ja puud õrnalt kõikusid. Väljas oli väga väga kuum. Istusime pisut rannas, tegime pilte, olime jalgadega vees. Tähendab mina, Keithu, Mummu ja Krissu olime. Kui olime seda natukene nautinud, võtsime teekonna ette linna poole, et reisile ennast kirja panna. Siis aga hakkas Krissu pirtsutama, et tal püksid märjad ja ta ei saa kõndida. Pärast jonnipunnist vingumist suutsime ta ära rääkida, siis aga hakkas Mummu vinguma, et tal ka püksid märjad ja vastik olla. Tema aga oma vingumist ei jätnud ning issi läks karistuseks temaga hotelli tagasi. Meid jäeti omapäi. Pidime minema ja valima koha, kus saaksime soodsalt endale reisi. Leidsime mingisuguse rannaäärse baari, kus oli nö reisibüroo ka sees. Saime järgmiseks päevaks reisi 4800 bati eest, kõik kokku. Pole kõige kallim. Siis tulime sealt tulema ja läksime tänavasööki otsima. Võtsime catfishi, lihapulgad, spring rollid ja see oligi vist kõik, ei ole täpselt meeles. Ka see ei läinud maksma meil palju. Läksime siis hotelli tagasi sööma. Söödud ja joodud ( puhas pudelivesi on hotellis tasuta), läksime basseini äärde.  Päike oli kadunud kuhugi pilvede taha ära, kuid üsna pea oli ta ilusti tagasi väljas ja kõrvetas keha nagu tuli. Bassein on hästi ilus suur siin, ujuda on super. Keitu käis kogu aeg mulle pinda, et ma vette tuleks, aga mina tahtsin seda siravat päikest enda kehal tunda. Niisiis päevitasin tükk aega, tunne oli, et päike ei hakka üldse peale ja olen ikka nagu laip edasi, kuid see oli ainult näiline. Pärast sulistamist vees ja päevaitamist lamamispoolil läksime hotellituppa ja kehapunetus hakkas juba välja lööma. Ei tahtnud mõeldagi, milline keha õhtul on. Kreemitasin ja üritasin oma keha kuidagi maha jahutada. Karin võttis minust veidi rohkem päikest, kuid oli ikka korralikult rohkem punane õhtuks. Peale päevitamist otsustasime pisut puhata, et õhtul jõuaks linna peal olla. Tukkusime mingi tund või poolteist ja läksime siis otsima sobivat kohta, kus lasta endale massaasi teha. Siin neid massaasi kohti on tänavatel kümneid ja kümneid. Leidsime kuskilt eemalt endale sobiva. Üks inimene maksab 300 batti ehk 120 krooni( võrreldes Eestiga on see ikka väga odav). Meie naeratavad ja sõbralikud massöörid tegid oma tööd võrratult. Massaas oli super, vahest oli pisut valus, aga mõnusa kõrval oli see asi köömes. Mõtlesin, et meie oleme nii suured ja massöörid nii väikesed, et kuidas nad üldse saavad suurtele nagu meie massaasi üldse teha? Uskumatu, kuid neil oli jõudu ikka korralikult antud. Massaas kestis tund aega ja siis pakuti meile rohelist värvi teed, mis oli ülimaitsev ja ülihea lõhnaga. Polnud magus, kuid siiski oli vägaa hea. Teel tagasi hotelli vaatasime pisut riideid, kuid midagi ei ostnud. Läksime otsisime siis süüa jällegi, et hotellis hea süüa oleks. Võtsime maitsvat riisi mereandidega ja kanaga, spring rolle ja lihavardaid ning kindlasti midagi veel aga ei tule meelde kahjuks. Hotellis maiustasime oma mõnusad palad ära, rääkisime pisut juttu ja siis kõik jälle oma tubadesse. Muidugi meeldib väikestele Keituga meie toas väga olla, niisiis olid nad veidi meie juures ja siis kõik oma kohtadele ja magama. Mina suhtlesin veel oma Emmega msnis ja oma Maiduga. Hea oli nendega suhelda. Siis aga tuli suur väss pääle ja mõtlesin, et jään magama, siis jõuab homne kätte kiiremini ja saame minna tripile. Jäingi siis magama oma magusat Und. Vot.

11.11.10 Neljapäev, neljas päev.

Ärkasime! Hommikusöök! Asjad kokku! Skytrain! Lennukile!
     Jõudsime lennujaama, et suunduda lennukile, aega muidugi oli veel lennule kuskil 2 tundi. Karin andis minu kätte mingi neli jooki, mille pidin panema ma kohvrisse, aga tainas nagu ma olen, panin ma need joogid endale seljakotti. Nagu teada, siis vedelikku ei või käsipagasis ju edasi viia lennukile. Issi läks pisut vihaseks, mina sain tema peale omakorda, et ta õiendab ja siis hakkasime me neid jooke alla kulistama. Jõin palju palju vett ära, siis suundusime check-in'i. Check-in's käidud hakkasin mina siis jõlkuma wc'e ja mingisuguse arvuti vahel, kus sai olla 15 minutit. Aeg ei läinud üldsegi kiiresti. Kaks korda käisin siis seal 15 minutilises arvutis ja läksin siis tagasi issi, karini ja laste juurde. Samal ajal kui ma sinna läksin, suutis Mummu endale käru peale tõmmata, kus mu läpakas ja digikas peal olid koos minu seljakotiga. Minu esimene reaktsioon oli "MINU LÄPAKAS", muu mind ei huvitanud. Tegelikult oli mul kahju, et Mummu niimoodi haiget sai, aga ei tohi turnida, kui on keelatud! Siis sai Mummu sellest ilusti aru ja natukese aja pärast ka pisarad ta põskede pealt kadusid. Mummu iseloomustuseks võin öelda, et ta nii õrnake ja väikene ja armsake, ei tea kuidas ta sai üldse endale suure käru peale tõmmata..:/ Eks ikka väikestega juhtub. Mõne aja pärast siis hakkasime lennukile kõmpima. Lennuk oli punast värvi. Seest aga istmed punase ja mustaga NAHAST, väga mugavad, ausalt(märksa mugavamad kui 9 tunnilisel lennukil, kus olid riidest istmed ja pisut kõva võitu.) Lennukiga sõitsime veidi üle tunni. Lennuk maandus Surat Thanis, kus sadas meeletult vihma. Lennuki trepi peal ootasid meid lennujaama töötajad vihmavarjudega,et saaksime vihmavabalt kõndida Surat Thani lennujaama, mugavused, mis mugavused. Lennujaamas jagati meile Tai kõnekaardid, mida ma siiani pole veel proovinud kasutada. Siis ootasime seal oma pagasit ja asusime otsima transporti, et saada Koh Samui praamile. Buss sõitis üpris pikalt. Selle ajaga jõudis mul ränk pissikas peale tulla, mida pidin kannatama ka veel üsna pikalt. Alles praamil sain pissida, mu põis oleks äärepealt lõhkenud. Praami wc polnud just väga meeldiv. Pisut lõhnas imelikult pissi järgi. Praam sõitis ligi 2 tundi, selle aja sees sai meil veel kõht tühjaks mindud, sai siis mingit imelikke krõpse ostetud, mille lõpu Krissu maha ajas. Pole hullu, saigi kopp nendest ette. Jõudsime siis lõpuks Koh Samuile. Võtsime takso ja sõitsime oma hotelli juurde. Oli pime juba väljas ning suurt midagi ei näinud. Hotelli esmamulje oli väga ilus ja ka töötajad olid mega toredad. Saime algul toad teisele korrusele, kuid issi vahetas esimesele korrusele toad välja. Panime asjad tubadesse ja läksime tsillisime linna peal. Linn jättis väga hea mulje, Ilus ja puha. Sadamast pidi saare teisse otsa olema aind 32 km. Tundub väike, kuid aru selle välimusest pole küll saada, et see saar nii väike oleks. Kõik on liiga väikelinnalik, armas ja hubane. Hotellis käisime basseini ääres..vaatasime selle üle, siis saime teada, et internet on tasuta, olime õnnlikud ning läksime vaatasime kohalikku turgu. Turg oli täis ilusaid ehteid ja üldse igasugu asju. Kohe hüpati ligi ja hakati pakkuma kaupa meile. Siiski ütlesime kõigele ei. Jällegi tulid meile ladyboyd vastu naeratades. Lõpuks suundusime söögipoolele, võtsime söögid ja läksime hotelli sööma. Sõime ära ja siis internetti emme ja Maiduga suhtlema. Viimaks olime omadega nii läbi, et pidime lihtsalt magama minema. Vot, selline päev!

10.11.10 Kolmapäev, kolmas päev.

Kätte jõudis siis päev, mil pidime minema tripile kanalisse. Enne trippi läksime hommikusöögile 75ndale korrusele, et ilusasti punud täis süüa selleks, et meie armsal reisil kõtu tühjaks ei läheks ja energia varud oleksid tipus. Minek toimus kell 13.30, kuid pidime ärkama kell 8, et söömas ära käia, sest söömine toimus 7-10ni, aga mina ärkasin siiski 8.30 ja siis tuligi kiirustada sööma. Loomulikult ärkan ma alati hiljem, et kauem magada saaks. Loogiline minu puhul, onjo. Peale söömist tegime kõigiga siis basseini tiirud ja läksime sättima kanalisse minekuks ennast valmis.Valmis seatud, oli kell juba piisavalt palju, et hakata liikuma liftide poole.Alla saamiseks oli meil vaja sõitu kahe liftiga, sest nagu ma ennegi ütlesin, elasime me Baiyoke Sky Hotel'is 68ndal korrusel. -.- Alla jõudes tuli meil pisut oodata, sest meile pidi auto järele tulema hotelli juurde, kuid me ei teadnud ju milline meie auto on. Nendest sajast millionist autost on ikka raske välja valida, milline just MEIE auto on..Aga juhuse läbi või ma ei tea mis viisi, tuli reisi giid täpselt meie juurde ja küsis, et kas meie oleme need inimesed, kelle pidi ta hotelli juurest peale võtma. Olime õnnelikud! Kanalisse sõitsime me vänniga. Pidime veel ühe inimese peale võtma kuskilt teisest hotellist. Mingi vana mees oli. Anyway, tee oli pikk, mitte just väga pikk, aga korralik. Liiklus oli kohutavalt suur. Ja kõik käis vastupidi..sõitsime jumala valel pool. Aa ja mainimata jäi...Te ei kujuta ette kuidas taksojuhid ja taijuhid kihutavad, see on lihtsalt midagi hullu. Kesklinnas migni 80ga, vahel 100ga ja kuidas nad veel möödasõite teevad..Nii palju autosid on, ja siis veel üritavad mööda sõitu teha..HOO PEALT..ja otseloomulikult,  kõik sujub neil 5+lt..Jubeee! Lõpuks jõudsime kanalisse. Pidime minema mingist hoonest sisse, kus olid väga vanad autod..renoveeritud ja puha. Mingid Porched vist. Aga nooo niikenad autod. Puutusin mignit nööri, mis autosid ümbritses ja juba mingi tai turva tuli "dont touch it"..NO KAMOON, SEE OLI JU KÕIGEST NÖÖR! Väljusime siis sellest ehitisest ja sammusime paadile. Paat oli mitmete istmetega ja üpris selline suur. Katusega ja puha. Ette meile rääkima tuli mingi tüdruk, taikas. Üpris halvasti oli temast aru saada..Jõel see kõla mikrofonist pole just kõige parem,aga noh käis küll. See tai tüdruk rääkis meile mignit juttu templitest ja nende usust ja kuningast jne. Näitas meile maju, kus inimesedelavad. Umbes sellised majad, et pooleldi on maja vee all noh..pildi panen ülesse, siis näete. Päris hull oleks ise elada seal. Aga kui reis poole peale sai juba, siis müüdi meil paadis saia, et saaksime sööta CATFISH'e, kes olid templile kuuluvad ehk pühad. Ütleme ausalt, ma pole näljasemaid kalu näinud ja ma pole nii palju kalu ühes pundis elavatena ka näinud, päris huvitav oli. Muidugi edasi sõites peatusime me veelkord, et mingid tüübid saaksid meile oma asju kesest jõge müüa. Need tüübid olid vanemad mutid, kes tulid oma väikese paadiga meie juurde, krabasid meie paadist kinni ja hakkasid aga pakkkuma oma nänni. Loomulikult me ei ostnud,kahju oli, aga raha ei ole ju raisata. Veidi edasi sõites rääkis meile see tai tüdruk, etehitajad  saavadpäevas 200 batti ehk 80 krooni. Tuleb välja, et tai rahvas on ikka väga töökas, sellise niru palga eest. Nüüd keerasimegi paadi ringi ja hakkasime tagasi sõitma, sõitsime järgmise paadi juurde, kus sees oli söök. Sõime erinevaid puuvilju, ja mingeid ägedaid maitsvaid küpsiseid. Yammii. Pakuti kokat ja mingise puuvilja jooki. Siis suundusime selle söögipaadiga tagasi sadamasse või noh sinna kust peale tulime, et nüüd siis maha minna ja hakata hotelli poole sõitma. Istusime autosse ja nii me siis läksimegi. Minuga seal autos hakkas veelmingi  see giid rääkima inglise keeles, mul oli suu nagu S*tta täis, midagi eriti vastata ei osanud. Paanika tekkis!!!!! Unistasin sellest, kuidas me juba hotelli jõuaksime. Ja kui see aeg kätte jõudis, siis olin ma vägaaa õnnelik. Kell oli tagasi jõudes mingi viis. Kõhud kõigil tühjad jälle ja läksime jällegi ostma tänavatoitu ja pärast läksime jalamassaasi. Oii, jalamassaas on üks mõnusamaid massaase üldse, super. Üks inimene maksis 200 batti. Andsime 20 batti tippi kah. Peale massaasi vaatasid meile ukse tagant vastu kõrvarõngad, mis maksid 5 batti paar ehk 2 krooni paar. See on peaaegu ilma rahata saadud. Kõrvarõngad ostetud, suundusime tagasi hotelli poole, tee peale nägime ladyboyse+ magavat kodutud,ehmusime,rahunesime ja siis võtsime jällegi söögid, sõime hotellis ära ja läksime tuttu. :)

09.11.10

Ärkasime siis peale väsitavat lennusõitu kuskil kella kolme paiku. Niikaua kui mina tukkusin, käisid Keitu ja Karin meile süüa toomas. Sain ka siis kurikuulsat lihapulka maista ja krõbekana. Nende maitse oli hulluks ajav, lihtsalt liiga hea.Ühe hind oli 5 batti ehk siis umbes 2 krooni. Oleks mul võimalus, tooksin Eestisse ka seda maitseks. Aga usun, et külmalt pole need nii head. Joogiks oli värske apelsini mahl, mille hind oli 20 batti, mis eesti rahas on umbes 8 krooni. Sellised hinnad siis ;) Peale söömist läksime me linna kõndima. Mõtlesime, et käiks kuskil poes, kus saaks osta endale reisi kanalisse(jõele), et saaks veidike aimdust Tai elust. Reis maksis meile kõik kokku ~1500 batti( arvutage ise palju see eesti rahas on). Reis toimus siis kolmapäeval. Pärast seda tahtsime minna siis MBK’sse. MBK on suur, suur, hiigelsuur kaubanduskeskus. Läksime siis taksot otsima. Leidsime täpselt sobivas hinnaklassis takso. Hind oli taksojuhiga kokkuleppeline ehk 80 batti (nii nagu ikka turistidega on, kauplemine kauplemise otsa). Jõudsime poolele teele, kuna ees ootas meid suur suur autode ummik. Autod ei liikunud ei edasi ega tagasi. Pidime lihtsalt maha minema autost ja jala kõndima siis üpris kaugele. Loomulikult nagu Tai inimestele kombeks olla hea ja südamlik, ei võetud meie käest taksoraha. Vaatamata pikale teele, oli see kõndimine ennast väärt, kuna nägime igasuguseid huvitavaid korterelamuid, milliseid Eestis ei kohta. Uskumatu mõelda, et sellistes kohtades üldse inimesed elavad. Minnes MBK’sse oli väljas valge, kohale jõudes oli kottpime. Pimedaks läheb mingi 15 minutiga ju ja kella 17.00 paiku juba. Jube kähku!! Igatahes, jõudes MBK’sse kõik inimesed tulid ja hakkasid pakkuma, suruma peale enda kaupa. Rahu lihtsalt ei saanud. Kuid kõike nad tegid ilusti naeratades ja toredalt. Ei oska kuidagi ära öelda,ei oska kuidagi käituda. Peab lihtsalt olema veidike südametu ja mööda kõndima, sest kui me hakkaks igat asja mdia nad pakuvad ostma, siis me läheks lihtsalt lõhki. Inimesed üldse on siin hästi hästi naeratavad ja armsad. Kurbasid inimesi polegi vist näinud, kõigile kellele otsa vaatad, see naeratab Sulle.  

    Siin kõik on nagu megaodav ja kui meie siis midagi ostma lähme, siis issi ja Karin kauplevad asja nagu veelgi odavamaks. See tähendab, et enamus asju saame me kätte praktiliselt ilma rahata. Ma ei kujuta ette, miks nad müüvad nii odavalt. Kahju päris.Igatahes ostsin ma sealt endale paar mingit asja. Ja siis hakkasimegi sealt võimsast hoonest ära minema. Võtsime takso ja sõitsime tagasi hotelli poole. Sõit läks maksmameil 100 batti. Hotelli ees läksime turule jälle niisama siiberdama, ostsime tänavatoitu ja läksime siis oma tubadesse maiustama. Söögiks oli kana, mis oli krõbeda nahaga, maksis mingi 15 batti, siis riis,mis maksis 20batti, siis migni rõve supp,mis maksis ~20 batti ja joogiks oli apelsini mahl, mis maksis 20 batti. Issiga ostsime veel kookosed, kusoli paljupalju maailma parimat piima sees. Nämmma. Igatahes..nägin ma riisi sees mingit paprikat meenutavad sööki. Hammustasin siis seda..tahtsin niisama maitsta. Kohe kui hambad sisse lõin, läks mu suu põlema. Meelete tunne valdas mind. Lõpuks sain teada, et see mida ma hammustasin, oli hoopiski rooheline pipar. -.- Peale söömist läksime me Keituga oma tuppa. Käisime korra ka akna juurest läbii ja vastu vaatas meile imeline vaade Taile. Olin tõeliselt õnnelik, et saime 68 ndale korrusele. Va see, et kogu aeg et ülesse ja alla saada, pidime me mitme erineva liftiga sõitma, mis oli üpris tüütu.-.- Igatahes, siis heitsime Keituga voodisse ja hakkasime filmi vaatama. Filmiks oli "Piranha"- see oli üks vastikumaid, jubedamaid filme, mida näinud olen. Õeh. Pärast filmi jäime me Keituga hirmus magama.

08.11.10 Lennureis ja saabumine Taisse

Lennureis algas meil siis Riiast Ukrainasse,.Hüvastijätt perega oli muidugi raske ja vaevaline, aga mis parata..reisile ju tuli minna. Ukrainasse sõitsime umbes 1,5 tundi..ja juba siis see lennureis oli väga tüütu. Ukrainas istusime mingi 3 tundi, et Tai lennule saada. Nägime tohutult palju ja erinevast rassist ja erinevat usku inimesi. Juute oma väikeste mütsidega ja pikkade habemetega, kes palvetasid meka suunas enne lennule minekut või kuhu iganes nad palvetavad..igatahes jõllitasid seina palvetades :D siis moslemeid ja kristlasi, kes lõid endale riste ette. TOHUTU RAHVAMASS. TOHUTULT PALJU ERINEVAID INIMESI. Pärast kolme tundi hakkasimegi Tai lennukisse kõndima. Keituga jooksime ja rabasime siis paremad kohad endale, et ei peaks võõra kõrval istuma. Mina aknapool ja Keitu siis vahekäigu pool.( kahesed istmed olid ). Lennureis oli meeletult üksluine ja tohutult igav..midagi polnud teha. Magada ka eriti ei saanud, sest toolid olid kitsad ja väga ebamugavad. Kõik oli kuidagi nii valesti. Aga noh, üle selle ju elasime. Jahm, jõudsime lõpuks siis lennujaama..peale pikka väsitavat reisi, mis kestis 9 tundi ja umbes 30 minutit.Esimese asjana paiskas umbne õhk meile kõigile kohe näkku, ehmatav, kuid vastuvõetav. Algul nii suurt vaimustust peal nagu polnudki, sest väsimus oli üle kõige ja ootasin kuna juba hotelli saan magama. Ma olin vist mingi kahe päeva jooksul kokku ~5 tundi maganud. Ja niisiis ma ei hoolinudki millestki muust, kui magamisest. Muidugi, uued inimesed ja hotelli ümbruses olevad tai mehikesed tundusid mulle väga naljakad. Ise nii pisikesed, aga tundusid nii tegusad..just oma jutuga  "TAXI TAXI TAXI". Aa..see ka veel, et kui me võtsime takso lennujaamast, siis kõige toredam oli, et minu suuur, no ütleme et üks suurim kohver maailmas ei mahtunud pagasiruumi autos ära..Aga no ega kõik minu süü ka polnud ju..see kuradi pagasiruum oli maailma väiksem, mida ma näinud olin! Niisiis, pidime võtma selle suure kohvri sülle, taksosse, kus me istusime 7kesi sees. Muidugi VIPID istusid Ees- Isa ja Taksojuht!!!!..Meie könnasime taga nagu hanepojad reas+lisakoormus. Ja mina muidugi istusin veel keskel kah- väike õde jalgade vahel ja kohver süles nii, et ma ei näinud sõidu ajal ette absoluutselt, ainult niivõrd kuivõrd paremale ja vasakule. Jutuga tagasi hotelli juurde siis- Hotell väliselt oli SUUUR ja VÄGA VÕIMAS, mitte et ta seest väike oleks olnud, aga nooo seest ei näe selle ehitise kõrgust ju. Muide, hotelli jõudsime me Tai aja järgi veidi enne kella 6 hommikul. (Tai on Eestist kellaajaga tulevikus ehk siis 5 tundi ees.) Viisime ilusti siis asjad tuppa ära või noh..need mehed võtsid meie kohvrid ja tõid ülesse..hästi viisakas ja armas oli kõik. Ülesse jõudes kohe vaatasime toad üle ja vaatepilt oli väga ilus ja luksuslik. Eriti mõnus oli wc, no nii ilus noh ja tasuta asju oli ka meile sinna pandud, nagu näiteks kõrvatikud, raseerija, hambahari koos pastaga, siis mingised kilest mütsid ja seebid ja kreemid, kõik muidugi olid ilusti pakendis, kaks pudelit puhast vett oli ka ja teed. Luksus mis luksus. Selle kõige uurimisega oli kell juba nii palju, et saime sööma minna. Söömine toimus 82 korrusel. Meie ise elasime 68 korrusel( liftiga sõitmine oli kohutav piin..kõrvad läksid nagu kogu aeg lukku). Söök oli vapustav ja sööki oli meeletult palju. Süüa sai siis kella 7-10ni hommikul. Söögivalik oli jõhker. Ei teadnud kust otsast alustada. Loomulikult tahtsin ma proovida midagi uut ja huvitavat, niisiis võtsin ma mingeid imelikke junne, mis osutusid kalaks ja mis olid vääääga vastiku maitsega, jube lausa. Andsin need issile, aga mingil imelikul kombel issile need väga maitsesid. Kui meil söödud sai, siis me läksime tagasi oma hotelli tuppa( aa jaaa, meil Keituga olid eraldi toad, mis oli issi ja Karini toaga ühendatud.) ja väsimus oli tappev nii, et me läksime magama. Aa, läks meelest öelda, et veidi enne magama minekut käisime me veel hotelli ees, kus oli ööturg. Kahjuks polnud ma veel Tai lõhnadega harjunud ning iga uus lõhn, mida ma tundsin, ajas mind öökima..iuuu. Seda turgu nimetatakse ööturuks, kus müüakse igasuguseid huvitavaid asju, riietest kuni tehnikani. Riided polnud just kõige ilusamad, vähemalt ma ei näinud midagi sellist mida tahaks, või ka võimalus oli, et ma olin meeletult väsinud, et huvi ei olnud. Silmapaistvaks osutusid ka elektriliinid, mis olid nonii puntras kui annab olla noh, jube lohakas. Ei tea üldse kuidas elekter kodudesse jõuab. Eks ma tegin ikka pilti ka neist, et saate varsti näha neid.  Aga kokkuvõttes sellist elu siin nähes,paneb mõtlema, et meil Eestis elu  on ikka väga luks.

Närvid närvid..

Et siis, täna öösel 7.11.10 vastu 8.11.10 kell kolm hakkan sõitma Riiga. Närv mõnusalt sees..sest kell 8.50 väljub Riia lennujaamast meil lend Kiievisse. Kui ma ei eksi, siis Riiast Kiievisse sõidab mingi poolteist tundi.. Kõige hullem on minu arust see, et Kiievis peame ikka korraliku aja passima ja ootama Tai lennuki väljumist ning Kiievi lennujaamast ei või me väljudagi, kuna selleks on meil vaja viisat..tõeliselt huvitav ligikaudu 6 tundi passida lennujaamas. Parim selle juures muidugi see, et eile oksendasin ja kõhuvalu oli tappev ning tänagi ega kõige tervem olek mul pole. Söögiisu on puudulik. Hea enesetunne puudulik. Väsimus tappev- ja kõik see muidugi enne reisi. Emme pärast on mul tuju kõige rohkem paha, sest ta ju ei taha, et ma üldse läheks ja ta nii kurb sellepärast. Võtab minulgi pisara silma.. aga vast see reis möödub kiiresti ja taasnägemisrõõm on suurem, kui see kurbus, mis praegu kõigil sees.

(postitatud: kell 18.39 )